Kõrvitsa ooper on nagu impressionistlik maal, kus kõige tähtsamaks elemendiks on „hetke tabamine”. Lavastaja Peeter Jalakas on suutnud selle hetkes püsimise lummuse ka publikuni tuua. Kuigi laval tegutsevad ajaloolised isiksused Erika Tetzky, August Michelson, Erna Vilmer ja Theodor Altermann, on peategelaseks hoopiski teater ise. See kollektiivselt sünnitatud võlumaailm, kus kõik on võimalik. See on maailm, kus „hajud nagu viiruk õhku ilma teisteta,” nagu ütleb tegelane Maria Lee Liivaku ja Lauri Kaldoja libretos.
Mind hämmastas, kuivõrd kõnekas võib olla ainuüksi valgus (valguskunstnik Anton Kulagin). Ooperi alguses laulab August (Oliver Kuusik või Andres Köster) 100-aastaseks saavast teatrimajast. Mees on üksinda üüratul laval, samas on tagalina niimoodi valgustatud, et on tunne, nagu teda kuulaksid varjudemaailmast ka kõik need, kes siin lavalaudadel kunagi tegutsenud on. Valguse abil toodi mängu ka orkester, kes ooperi muusikalise õnnestumise eest hea seisab ja tavaliselt nähtamatuna pimedas lavaaugus istub.
Kogu etendus lausa „kubises” põnevatest ja kõnekatest detailidest. Näiteks oli oluliseks mängitud inimkolp, millele oli antud võime lausa iseseisvalt mööda lava liikuda. Ühelt poolt oli see vihje Hamleti etendusele, millega Estonia teater 1913. a avati, teiselt poolt sümboliseeris see kõige kaduvust. Samas vihjas see Liblikaks kutsutud tantsijanna Erika Tetzky peatsele surmale.
Ooperi peateemaks ongi õhk-õrna tantsijanna elu ja surm. Liblikas külmetab sõja ajal kütmata teatris esinedes ja sureb tiisikusse. Liblika hüvastijätu vokaliis Kadri Kipperi esituses tõi kananaha ihule – see oli niivõrd ilus. Lahkumine teispoolsusesse oli üldse mõjuvalt lahendatud – valge habras baleriin tõuseb lavakolleegide peade kohale ja kaob kõrgustesse. Surm on nagu lühikeseks jäänud elu kulminatsioon, mitte hääbumine.
Ooperi selgrooks on armastajapaari lugu, mida esitavad Kadri Kipper ja vaheldumisi Oliver Kuusik ning Andres Köster. Selles loos on ehedaid tundeid ning kauneid, hästilauldud meloodiaid. Loole lisavad vürtsi Helen Lokuta Ofelia ja Rauno Elpi Hamlet. Mõlemad kehastuvad laval ka teisteks tegelasteks. Aeg-ajalt sekkub tegevusse koor, kes on fantaasiarikkalt kostümeeritud (kunstnik Liisi Eelmaa). Teiste seas on seal fellinilikke tegelasi nagu kahe pea ja paljaste tissidega „mamsell” või soolopartiid esitav ämblik-naine. Teater tõesti elab ja pulbitseb. Kuidas suudeti meie silmade ette manada äge vihmahoog ja hiljem lausa lumetuisk, mis ka vaatajad saalis lõdisema pani, seda ma seletada ei oska. Aga kõigest ei peagi aru saama – peaasi on see müstiline teatrilummus, mis haarab sind jäägitult ja kummitab sind veel tükk aega pärast etenduse lõppu. Paremat kinki juubilarist teatrile ei oska soovidagi.
Sirje Vihma-Normet
