No vist ongi sedasi. Mõned arvavad küll, et küsida on lihtne, aga kosta on keeruline. Ei ole ühti. Kõik küsimused on vastatavad, kuigi vastused on tihti küsitavad. Vata, teed mis sa iganes teed, pealeakkamiseks on alati põhjust vaja. Kui üks küsimine on kord püstitatud vai ristitatud, siis on sul kostmiseks mitte ainult põhjus, vaid lausa kohustus olemas. Küsimine on väljakutse, mida ei sobi vasta võtmata jätta. Vanasti iitsel ajal viskas raudrüis rüitel teisele kinda näkku, siis muutkui tõmba oma kõver mõek tupest ja kuku raiuma, teisiti pold mõeldav. Nüid on rüi kalevist ja kinnas pehmest utevillast, sõda peetasse sõnadega. Muidugist, kui sa just Krainamaal ei ela ega ehmatades avasta, et Putleril on oma Trump otsapidi pihus ja ümber veikse sõrme väänatud.
No vat sedasi on selle kostmisega, aga küsimiseks pole kohustust kuskilt võtta, põhjustki annab otsida. Kui oled nii vanaks eland kui mina, siis paistab, et kõik on nii kenaste paigas, pole jusku põhjust ega tahtmist seda armoonijat tulise oraga torkima minna. Põhjuse ju leiaks, kui oolega otsiks, aga kaine mõistus segab vahele ja tuletab meelde, et pole mõtet tüli norida, kui sust enam kaklejat ei ole. Aastaid on nii ohtralt kukil, et juba akkad laiskusest lugu pidama. Orisontaalne asend on mugavam kui ükski teine. Vedeled nigu Näsnäruda Kustas Rautsepa Uugu näitemängus, „ristseiliti ristikeinas, õhk täis õite lõhna ja mesilaste suminat. Seoke jumalarahu tossab maa ja taeva vahel, et lausa lust on põõnata.“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
