Esmapilgul võib lugu jätta isegi veidi marksistliku mulje: vara jagatakse igaühele tema suutlikkuse järgi, samal ajal kui isand ise teiste töö vilju lõikab või vähemalt nii kirjeldab teda kolmas sulane: „Sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud.” Meie idanaabri tegemisi tundvale eestlasele ei pruugi selline kirjeldus sugugi võõras olla. Aga mis tegelikult toimub?
Kolmas sulane ei ole ju midagi varastanud ega kaotanud. Isand saab tagasi täpselt selle, mille välja andis. Milleks siis see sõim ja laim? Asi selles, et vara oli vaja kasutada, mitte niisama hoida. Isand ootas küll tulu, kuid ennekõike heidab ta sulasele ette tegevusetust. Siin peitubki tähendamissõna sügavam mõte. Meile kõigile on midagi antud: võimeid, võimalusi, aega ja lõpuks elu ennast. Küsimus pole selles, kui palju kellelgi on, vaid selles, mida sellega peale hakkame.
Mõelgem näiteks inimsuhetele: teistega suhtlemine võib tuua palju kasu, aga kindlasti toob ta ka palju valu. Mida enamate inimestega kokku puutume, seda suurem on võimalus, et keegi teeb meile haiget. Sellisel juhul on tegu mõistlik: kui piirame suhtlemist, vähendame ka haigetsaamise tõenäosust. Aga kui see viia loogilise järelduseni, siis - kui me mitte kellegagi ei suhtle, ei saa ka keegi meile haiget teha. Just sellist piinatud loogikat näeme kolmanda sulase käitumises. Ta väidab, et kartis oma isandat. Kas see hirm oli põhjendatud, on omaette küsimus, aga isand vastab talle: „Kui sa mind tõesti nii karmiks pidasid, oleksid võinud raha vähemalt panka panna!“
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.