Pikemat ja huvitavat kirjanduskriitilist analüüsi leiab esseedekogus “Hando Runnel 70”(1).
Hando Runnel sündis Võhmutal (Järvamaal) 1938, seega esimese iseseisvuse lõppjärgus. Ta nooruspõlv ühtus süngeimate aastatega Eesti lähiajaloos – sõjajärgsed küüditamised ja Eesti talukultuuri kui rahva elukeskme häving. Lisaks tuli isa enneaegne surm. Isale võlgnes Hando palju, sest “…(ta oli) mind nakatanud unistuste ja aadetega, mis temal enesel teostamata jäänud… Ta nakatas mind huviga vaimse elu vastu, kirjanduse ja kultuuri vastu…”(2). Et see kõik jättis püsivad jäljed noore inimese hinge ja kajastus hiljem Runneli luules, ei vaja rõhutamist. On samuti mõistetav, kui Runnel ütleb enese kohta, et “Olen maa produkt, enam-vähem nagu kõrvits või kummel…”(3). Aga tänu sellisele tagapõhjale püsis Runnelis läbi raskete aastakümnete usk, et kord taastatakse Eesti Vabariik. Samuti, ängistavast eluolust hoolimata – vahest just nende tõttu! – säilis seesmine iseseisvus ja arenes tähelepanuväärne võime ennast väljendada.
Luulekogu “Punaste õhtute purpur” (esitrükk 1982, teine tr 2008) oli Runneli senise loomingu tipuks. Kogus väljendub eelkõige sügav mure isamaad tabanud õnnetuse üle. Kommunistlik tsensuur lasi raamatu küll läbi, kuid selle arvustamine oli keelatud (4). Juba kaanepilt oli mõtlemapanev – erepunane päike vajumas musta kindlusemüüri taha. Kogus on 151 luuletust, jaotatud vahelduva tundeskaalaga osadesse: “Pilve piiril”, “Viru vanne”, “Ilus maa” jne. Annan sellest varaaidast lugejale mõned näited. Alustame nimiluuletusega, kus tähelepanu väärivad esimese kahe rea kontrast ja viimase rea igatsus: Punaste õhtute purpur / siniste lootuste lõng,/ kuulduks kui tasane kur-kur,/ hõljuks kui imiku hõng,/ magaja kurgu kur-kur, / hinge isekas hõng, / pulsi pimestav purpur,/ lootuste lõputa lõng.
Järgmine luuletus algab süütu kirjeldusega kodutalust. Alles viimases salmis selgub tõde:Suurt vabadust toob vokivurin,/ suu kastab sõrme, meelest läheb nurin, / jalg tallab, käsi jagab koonlalt heiet,/ töö lõpul suu loeb issameiet / ja puhub lambi, lambis vähe õli, / on öö, on talv, on ammumuistne põli.
Ja viimaks:Ilus on ikkagi isamaa pale,/ kui sellelt pühkida mis on vale! // Valet me tunneme, tõesti kõik teame,/ ent kas just meie-need pühkima peame?// Pühime küll, ent kui mõelda järgi: / äkki ei jäägi siis palju säält järgi?!//
Pole ime, kui tsensoril oli raamatuga probleeme, sest ehkki leidus rida helgema sisuga luuletusi, puudus igasugune “töörahva oleviku ja tuleviku” ülistamine.
Luulekogu “Videvik” ilmus 2009, seega uuel ajastul, mida peegeldab ka kaanepildiks valitud foto galaktilisest udukogust – uued tähed sünnivad ju seal. “Videvik” sisaldab 57 luuletust (vähemalt viis neist oli juba eelmises kogus). Taastatud vabadus on toonud suurema rahu, meeleolu on vaiksem, vaatlus on introspektiivsem. Näiteks luuletus “Öölaul”: Aegade alguses elasin maal, / magamistuba oli kui saal, / ööseks aita aeti tõld, / linase linaga kaeti põld, / hingasid põllud ja vainud ja ait, / magamistuba ääreni vait, / läbi seinte kumendas kuu, / taeva kardinaid kandis puu.
Jäänud on aga mõned kummitavad mälestused (“Varing”): Hingitseb hämar õhtu / rõskete hangede kohal / Ängistus üles kasvab / kusagil rahu pole / Ahju ees ei ole / ahju taga ei ole / Vagusas talulaudas / rahu võiks ometi olla / Aga kui astud talli / võpatab lammas ja määgib/ Just nagu jumalakeeli / ammuvad tõprad su poole/ Maailma süü veereb peale / masendus matab meeli / veritseb haavu hinges // Rusuneb inimvare / nõnda kui talutare / Ikka see talutare // Ikka see talutare //
Lustakalt kõlab luuletus “Ilus nõbu”, kuid viimane rida paneb mõtlema. Inimese sügavaimad tunded ilmselt ei allu välistele teguritele: Ma ootasin sind toolil. / Sa kleiti triikisid. / Ma andsin oma püksid, / sa needki viikisid.// Nii uhkelt mindi öhe. / Mis teha linna peal?/ – ei mõistnud soovitada / ei siis, ei nüüd, ei eal!
Luulekogu “Maakoore pehmenemine” (2013) on nii kujunduselt kui sisult erinev raamat. Positiivsele tiitlile sekundeerib huvitav kaanepilt: massiivsetest kvaadritest laotud pime, keskaegne võlvkäik, kuhu aga müüriavade kaudu sisse voolab ere valgus. Luuletusi on kokku 120. Nendest ligikaudu 75% vaatlevad uut ajastut – iseseisev Eesti Euroopa osana – kusjuures asjale lähenetakse peamiselt huumori ja vemmalvärsi, vahel ka terava iroonia kaudu. Ülejäänu on meditatsioon, armastusluule jm.
Alljärgnevalt mõned näited.
“Sõnavägi”: Sina, Sõna, vana kallis, / eluaeg sind olen orjand, / vaenlasi su varal korjand, / sõpru saanud ülearu, / kui ma endast andnud aru / sinu žiirol, sõber kallis!
“Leinapäeval”: Armas, mäletad mind, / kui mind enam ei ole / kaemas kaskede õõtsumist, / kuulmas lindude laulmist, // sina, kes jääd must alles, / sina, kes lähed vist taeva, / kuhu mina ei mahu / iialgi õndsate hulka, // armas, mäletad mind?
“Kiusatus süüa kana”: Eestit ei aidanud / Eros, vaid Soros, / Eestit ei ergastand / kihu, vaid himu: / esmase tõuke said / eelkõige teiselt / nipsakus, napakus, / nautlemishimu.
Hando Runneli loomingul on märgatav ja mõistetav side eelkäijatega, eriti Juhan Liiviga. Käesoleva vaatluse lõpuks olgu seepärast kogust “Vaikus” luuletus “Mind varja, vana Põhja taevas” – minule üks tema kaunemaid. Võrrelge seda Liivi luuletusega “Must lagi on meie toal” ja pange tähele, et Liivi “must lagi” pole räpane katusealune, vaid tema varjus elavate inimeste sümboolne kaitsja – sama, millest kõneleb Runnel. Mind varja, vana Põhja taevas / nii kaua kuni kestab öö. / Ma magan suures, raudses laevas, / käest pandud poolik elutöö. / Ei maga rahus ma, vaid vaevas.// Mind varja, vaikne Põhja taevas, / oh, ära välke alla löö – / kes ärkvel on, on niigi vaevas, / kes magavad, on vangis laevas, / välk liiga valgeks muudab öö. / Nii rahutu on niigi öö. // Mind varja, valva, vagur taevas, / nii kaua kui mul on see öö.
Raul Pettai
Allmärkused:
1. “Minemise pidevus ja astumise katkendlikkus – Hando Runnel 70”, koostanud Õnne Kepp, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2009.
2. Sama, lk. 25.
3. Sama, lk. 15.
4. Sama, lk. 35.
5. Kõik kolm luulekogu on kirjastuselt “Ilmamaa”,
Vanemuise 19, 51014 Tartu.