ja panustanud sellesse kolm miljardit eurot. Nagu Leedu ja ELi praeguse eesistujariigi president Dalia Grybauskaitė ütles, on see aga kõige suuremaks pettumuseks Ukraina rahvale. Muidugi nendele ukrainlastele, kes püüdlevad lääneliku demokraatia poole. Ukraina endine president Viktor Juštšenko ütles intervjuus Eesti uudisteagentuurile BNS: “Olen kindel, et Ukraina on Euroopa jaoks üks peamisi poliitilisi küsimusi ning mitte ainult täna, vaid ka lähitulevikus. Selle lahingu, mille me täna kaotasime, kaotas eeskätt ühinenud Euroopa.”
Nördinud ukrainlaste massid hõivasid eelmisel nädalavahetusel pealinna Kiievi jt linnade keskväljakud, nõudes lepingu allkirjastamist, valitsuse laialisaatmist ja presidendi tagasiastumist. Eelmisel laupäeval toimusid Kiievis kokkupõrked meeleavaldajate ja miilitsa vahel.
Teisipäeval selgus, et umbusaldusavaldus peaminister Mõkola Azarovi valitsusele kukkus parlamendis läbi. Ometi näitavad küsitlused, et enamus ukrainlasi pooldab kõnealuse leppega ühinemist.
Ukraina taandumise põhjused ja Venemaa roll selles
Janukovitši äkiline kannapööre järgnes tema novembris toimunud kohtumisele Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Sotšis. Näib, et Venemaa on taas brutaalselt sekkunud oma naaberriigi siseasjadesse. Tabavalt on pealkirjastatud Reutersi vastavasisuline uudis – “Venemaa röövis Ukraina pruudi lausa altari eest!”
EL lükkas otsustavalt tagasi Janukovitši ettepaneku käivitada ELi-Ukraina-Venemaa kolmepoolsed läbirääkimised. On täiesti arusaamatu, miks peaks Venemaa seal üldse osalema. Praegune poliitiline patiseis peegeldab selgelt Lääne-Ida lõhet. On aga teinegi lõhe – see haigutab Moskva-meelse Ida-Ukraina ja lääne orientatsiooniga Lääne-Ukraina vahel. Ida-Ukraina on aga Janukovitši peamine toetuspiirkond ja tema ainus lootus 2015. a presidendivalimiste võitmiseks.
Teiseks keeruliseks probleemiks on vanglas viibiv ekspeaminister Julia Tõmošenko, keda ei lubata riigist lahkuda Saksamaale tervist ravima. Küllap oleks märtri oreooliga pärjatud Tõmošenko Janukovitšile 2015. a valimistel ohtlikuks rivaaliks.
On veel muudki – eelkõige EL-i “auklik” positsioon (mitte kõik liikmesriigid ei poolda Ukraina vastuvõtmist euroliitu või suhtuvad sellesse ükskõikselt). EL on siiani olnud Ukraina liitumisvõimaluste küsimuses ebamäärane ning hoidunud võtmast selget positsiooni. Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku Benita Ferrero-Waldneri sõnul pole ELi uks Ukrainale kinni ega lahti. Olukorda komplitseerivad siseprobleemid – korruptsioon, nõrk majandus; bürokraatia jpm.
Mõistagi on Ukraina Venemaale tähtis partner. Neid ühendavad kultuurilised ja ajaloolised sidemed. Olulist rolli mängib ka venelaste suur osakaal Ukrainas ning Ukraina sõltuvus Vene energiast. ELi pakutav vabakaubanduslepe võiks aga kaasa tuua Ukraina idaosa rasketööstusettevõtete sulgemise ning kümnete tuhandete inimeste töötuks jäämise, sest Ukrainal pole Euroopale õieti midagi müüa.
Putinil on plaan luua 2015. a Euraasia Liit, kuhu ta tahab koondada idapartnerluse riigid. Venemaa soovib, et Ukraina ühineks selle liiduga, kuhu juba kuuluvad Valgevene ja Kasahstan. Samas on ELi idapartnerluse programmi eesmärgiks tihendada suhteid Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevenega, teha nendega koostööd ning aidata neil lõimuda euroliiduga. See on Euraasia Liidu plaane hauduvale Kremlile muidugi vastumeelt. Ilma Ukrainata ei saaks Euraasia Liidust vist kunagi asja. Nii lähevadki käiku kõikmõeldavad vahendid – alates piitsast kuni präänikuni ehk ähvardustest ja jõukasutamisest kuni peibutusteni.
Postsovetlik totalitarism on omandanud Venemaal isegi suuremad mõõtmed kui endises N. Liidus. Moskva kasutab osavalt ära ELi nõrkusi ja erimeelsusi. Venemaa pole mitte röövinud ainult Ukraina pruudi, vaid juba teisi ka. 2. dets. Postimehe juhtkirjas öeldakse: “Kunagise impeeriumi süda ei ole lakanud löömast, ja see püüab hoida vereringet osaliselt amputeeritud jäsemetega käigus nii kaua kui vähegi võimalik.”
Putini võit Lääne üle?
Ajaleht The Moscow Times (02.12) reastab Putini viis geopoliitilist võitu: 1. Washington ei suutnud takistada poliitilise varjupaiga andmist Edward Snowdenile; 2. Venemaa peatas USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalise sekkumise Süüria kodusõtta; 3. Moskva põrmustas Armeenia kava sõlmida assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepe ELiga ning veenis teda ühinema Vene tolliliidu leppega; 4. USA ajakiri Forbes nimetab Putinit aasta kõige mõjukamaks poliitikuks ning lõpuks, 5. – taganemine EL-i-Ukraina assotsiatsioonileppest. Nii et Venemaa geopoliitiliste võitude skoor 5:0 on tõesti muljetavaldav!
On üllatav, et Brüssel oli täiesti ettevalmistamata Moskva jõuliseks sekkumiseks Ukraina asjadesse. Varasemate kogemuste põhjal võinuks seda ometi eeldada. Ent Euroopa Parlamendi liikme Kristiina Ojulandi sõnul ei osanud nii suuri pingeid ette näha isegi mitte kõige paremad välispoliitika eksperdid.
Näib, et Ukrainas pole tegemist lihtsalt meeleavaldustega, vaid oranži revolutsiooni uue etapiga, kuigi oranžid lipud on asendatud siniste-kollastega, mis on juhtumisi nii ELi kui Ukraina lippude värvid. Rahva ja võimustruktuuride vastasseis kestab. Kui 50-miljonilise elanikkonnaga Ukraina kriis eskaleerub või jääb püsima pikaks ajaks, võib see muutuda julgeoleku probleemiks kogu Euroopale.
Kahjuks näivad ELi parimad kavatsused pakkuda Ukrainale reforme, assotsiatsioonilepet ja euroopalikku elustiili vähemalt praeguse seisuga olevat läbi kukkunud.
Elle Puusaag
