Vanemad ja vanavanemad aga kannavad hoolt, et kingikott ikka kopsakam saaks. Kaupmehed rõõmustavad selle üle väga.
Tegelikult on see tore aeg, mil tahame ja oskame üksteisele ilusat inimlikku rõõmu valmistada. Eriti soojaks teeb südame laste rõõm, kui kuuse ümber kingipakke avades leiavad nad pakist just selle, mida ootasid. Lapse õnn on ju nii siiras. Selle nimel vaevanägemine tasub ennast kuhjaga ära. Ja kui Jõulusõnum ehk palju sügavamalt mõnda südant pole puudutada jõudnud, siis ainuüksi laste rõõmu võrra on need pühad inimkonna saatust pisutki lootusrikkamaks teinud.
Aga ilmselt pole ülearune meelde tuletada saabuvate pühade igikestvat tähendust. Eriti neil päevadel, mis meid veel jõuludeni juhatavad. Kestab ju kirikuaastas advendiaeg – Kristuse sündimise püha ettevalmistav paastuaeg. Jah – just nimelt paast on praegu. Kristlikus kirikus eelneb suurimatele kirikupühadele ikka paast. Enne ülestõusmispüha on pikk paast (40 päeva), sest see püha on ka oma sisu poolest tähtsam. Jõulude eel on lühike paast, mis kestab vaid neli nädalat.
Seega pole advendiaeg lihtsalt jõulupühade kuma vaid omaette oluline aeg. Neil pühapäevadel kõneldakse kirikus jõuluööl maailma sündinud ja pärast ristisurma üles tõusnud ning taevasse läinud Jeesuse Kristuse taastulemisest – Jumala riigi lõplikust ja jäädavast tulekust meie keskele ja selleks valmistumisest. Ühe sõnaga saab selle kokku võtta meeleparanduse mõistesse. Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.
Just niisugusest ajaloolisest meeleparanduse ajast ongi alguse saanud meie tänased jõulukombed. Saadame jõulukaarte ja -tervitusi, et väljendada oma hoolimist inimestest, kes kuuluvad meie tutvus- ja sõprusringi. Valmistame jõulurõõmu lähedastele. Soovime üksteisele õnnistatud pühi. Ikka selleks, et väljendada hoolimist ja armastust. Ja see muudab meie enesetunde helgeks, teeb meile parema meele – see ongi meele parandamine. Just advendiajal on kõige parem aru saada paastuaja sügavaimast tähendusest. Paast pole üksnes lihasuretamine lihasuretamise pärast. See on ligimestele mõtlemine, neile rõõmu valmistamine ja neist hoolimise väljendamine.
Advendiaeg on hinge puhastamise aeg. Selleks, et võiksime elada Jumala riigis. See kõlav väljend tundub ehk kuidagi elukauge ja tänase maailmaga raskesti seostatav. Elu meie ümber on palju asisem ja praktilisem kui unistus jumalikust elukorraldusest. Kaasaja inimene ei mõtle reeglina nii igavikulistes mastaapides. Seoses infotehnoloogia arenguga ja globaliseerumisega on kaasaja inimese mõttemaailm kiiresti oluliselt muutunud. Talle pole enam kuigi oluline, mis juhtus minevikus – kunagi siis, kui teda polnud. Pole oluline loomulikult seegi, mis tuleb tulevikus – kunagi, kui teda enam pole. Need heietused igipõlisest esivanemate pärandist ja ettekuulutused igavikust on tänases maailmas jäämas üha väiksema huviliste hulga veidraks harrastuseks, sest tänapäeva inimene tajub maailma hoopis reaalajas – praeguses hetkes. Nüüd võid vaadata oma arvutist, mida teisel pool maailma just praegu tehakse, võid tellida endale internetipoest uue nutitelefoni, nüüd ja praegu saad suhelda sõpradega üle maailma… Oleviku ahtas hetkes on käeulatuses nii palju informatsiooni, et minevik, tulevik ega igavik ei mahu enam inimese tajuvälja piiratud ulatusse.
Advendiaeg ja jõulupühad on mõtetes ajas ja igavikus rändamine. Kogetus selguse otsimise ja lootustes julguse leidmise jaoks kingitud silmapilk. Tagasi olnule vaadates ning pilku tulevale tõstes, on kõigi südames kindlasti palju soove ja igatsusi, mille täitumist julgeme loota.
Jeesus ütleb: „Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” Jh 4:14. Samas on Jeesuse sõna ka sõbralikuks manitsuseks. Mõelge siis hoolega, mida te minult palute, sest palved saavad vastuse! Kogu kristlik usk on ju tegelikult inimese ja Jumala vaheline dialoog. See on suhte loomine igavikuga. Vahel võib küll tunduda, et kahekõne asemel on langenud meie osaks olla see jutukam osapool. Võib tekkida samasugune tunne nagu ühel tõsisel juudamaa mehel, kes iga päev käis Jeruusalemmas ainsa templist alles jäänud seina, nutumüüri, ääres palvetamas. Kord küsis keegi temalt, mis tunne on niimoodi palvetada. Mees vastas: „Nagu seinale räägiks!” Ka meil võib sageli jääda tunne, nagu kaoks palves lausutud sõnad tühjusesse.
Jumala vastused meie palvetele ei jää tulemata. Ka vaikus võib olla kõnekas. Enamasti oskame näha Jumalalt tulnud palve vastuseid alles elatud elule tagasi vaadates. Oleviku üürikest silmapilku täidavad kärsitud soovid ja rahutud igatsused liigagi sõnakalt.
Jeesus õpetas jüngrid õigesti palvetama: „Meie Isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu…” Alles nende palvete järel on Issanda palves lühidad palvesõnad meie igapäevaste asjade eest.
Kui analüüsime oma argiseid igatsusi tõsiselt, siis leiame, et peaasjalikult on need seotud just igapäeva muredega ja olmeliste soovidega. Jumal on andnud meile igapäevast leiba ja elus toimetulekuks vajalikku heldelt. Ta teeb seda, mida temalt palume. Ta on andnud meile huvitava ja varjunditerikka elu igaks päevaks.
Olgu meil siis julgust igatseda advendiajast jõulupühadesse kaasa lisaks ajalikule ka igavest rõõmu. Seda, et saaksime kogeda jumalariigi rahu ning pühitsust oma elus. Kui igatseme ja palume igasse päeva kas või killukese taevast vara ja kadumatut sära, siis Issand ka annab seda nii meile kui meie armsatele. Selles usus ja lootuses mingem vastu kallile jõulupühale ka sellel aastal.
Õnnistatud pühi soovides:
Mart Salumäe
EELK Toronto Peetri Koguduse õpetaja
EELK Kanada Praostkonna praost
