See kõik tuli sellepärast meelde, et Ärman tuli ükspäe minu käest nõu küsima. Temal tütrepoeg juba nii vana, et akkab varsti ülikooli sihtima. Kuhu kuramus see aeg on läind? Mina ütlen ikke Ärmani kohta poiss, aga poiss ammu vanaisa. Tead, nisuke asi ajab peegelt pelgama. No aga mis sellest, me pidime ju petsal… oskustöölistest kõnelema.
Nojah, vanaisal mure, et laps akkab inimeseks saama, peaks ikke inimese ameti kah õppima. Antku mina nõu. No mis nõu mina vana muld anda oskan! Nüid on ju nii palju nisukesi ametisi, mille nimest ei saa arugi, mis inime teeb. Ennevanaste oli lihtne – kinksepp tegi kingi, rätsep nõelus riiet, pottsepp ladus müiri, aamissepp tegi aamisi ja muid puunõusi, sadulsepp pehmet mööbelt ja peris-sepp tagus rauda. Küsisin, mis poiss (see peris-poiss ikke, mitte Ärman) arvab.
Poiss tahab ikke ülikooli ja loodab ükskord prohvessuriks saada, ütles Ärman. Ilus mõte, aga mis need prohvessurid siis kah palka saavad? Ärman tegi kõvera näo pähe ja ütles natuke sarkastistiliselt (selle sõna ma õppisin kah tema käest), et palk on neil ikke kõva. Mõni teenib aastas pea sama palju kui okimängija nädalis. Et ehk oleks õigem oskustööliseks akata.
Aga neid oskustöölisi on kah igat sorti. Mina olen tähele pand, et mõni oskab väga edukalt mitte midagi osata. Võtame vai poliidigamehed. Kui ta kanditeerib, siis ta ei oska valetada. Kui saab kõrge koha kätte, siis ei oska tõtt kõnelda. Ja kui ta sellelt kõrgelt kohalt potsti alla kukub, siis tuleb välja, et ta ei osand tõe ja vale vahel vahet teha.
Ärman sai aru ja ütles selle pääle, et aga ajalugu mäletab seda mitteoskajat kaua. Mäletab sellepärast, et ajalugu on tema kirjutatud. Mõtles veel natuke, ohkas ja arvas siis, et las poiss õpib pealegi prohvessuriks. Okimängijat tast tühjast ei saa.
Kargu Karla
