Mackinac Center for Public Policy, American Legislative Exchange Council (ALEC), The Competitive Enterprise Institute. Selle küllusesarve päästis valla minu annetus läti päritolu ökonomisti George Viksnise mälestuseks loodud stipendiumifondi, mida haldab The Fund for American Studies. Professor Viksnis oli ökonoomiaprofessor (Georgetown University), alalhoidlikust koolkonnast.
Ülalmainitud on väidetavalt konservatiivsed organisatsioonid. Konservatiivsuse mõte seisab alalhoidlikkuses. Kuid nende organisatsioonide hoiak on äärmuslik, räigelt valitsuse vaenulik. Pooldatakse „väikest” valitsust, mis peaks korda kodumaal ja kaitseks välisvaenlaste eest. Vaenlane on „suur valitsus”, mis piirab vabadust nii isikutele kui ka ettevõtetele. Sotsiaalkindlustus piirab väidetavalt isikuvabadust ja rikub töötahet ning moraali, regulatsioonide pahed halvavad ettevõtlust ning piiravad firmade vabadust.
Vabaduse nime alla mahub palju, näiteks koondisesse Freedom Group'i kuuluvad rünnakpüsside tootjad Remington ja Bushmaster. Äärmuslik propaganda soovitab kõigil vabadust armastavatel inimestel relvastuda, et olla valmis võitluseks türanliku valitsuse vastu. Tööstused võitlevad regulatsioonide vastu, mis võivad küll kaitsta nii inimesi kui ka keskkonda, aga mõjuvad negatiivselt profiidile. Freedom Industries tootis söekaevandusele kemikaale kuni kontrollimatud hoidlad lekkisid ja mürgitasid hiljuti West Virginia pealinna joogivee. Kahjutasu nõudmiste eest pääsemiseks valis Freedom Industries pankroti.
Äärmuslikud üllitised on kriiskavalt „suure valitsuse” vastu, „klassisõja”, igasuguse regulatsiooni, riigieelarve defitsiidi, kliimamuutuse tunnustamise, sotsiaalkindlustuse, ametiühingute, immigratsiooni reformi, „äärmiselt vasakpoolse obamaismi”, progressiivse ajastu, mis algas 19. sajandi lõpus ja kestis 20 aastat, Obama administratsiooni vastu, sotsialismi, Obamacare'i, türanliku bürokraatia, keskkonna kaitse vastu, jne. Poolt ollakse vabadusele, vabale turule, madalatele maksudele, ettevõtlusele, „väikesele valitsusele”. Põhimõtteliselt selge ja lihtne, kuid opereeritakse väänatud pooltõdedega.
Äärmuslaste väide, et president Obama ajal on föderaalvalitsus tohutult kasvanud, ei pea paika. Tegelikult on valitsuse kulusid viimase kolme aasta jooksul märgatavalt kärbitud, samuti on valitsuse töötajate arve vähenenud. Ainuke suur programm on tervishoiu valdkonnas. Kongressi eelarvebüroo analüüs näitab, et selle kulu lisab eelarvele kolm protsenti. Üldiselt on eelarve suund tasakaalu poole. Kuna juttu ei saa hetkel teha riigivõla kasvust, siis vabariiklased rõhutavad riigivõla suurust, 17 triljonit, kui suurt hädaohtu. Olgugi, et perekonna ja riigi finantse ei saa võrrelda, tehakse seda siiski. Aga ühepoolselt. Justkui unustatakse, et kui perekond ostab maja, siis tema võlg ületab sissetuleku mitmekordselt. Sellest pole hullu, kui sissetulek lubab interessi ja mahamaksu tasuda.
Vabariiklased valisid valimisvõitluse trumbiks tervishoiu reformi -Affordable Care Act – hüüdnimega Obamacare. Selle vastu toimub äge propaganda, olgugi et reform on algselt konservatiivse Heritage Foundation'i kontsept, mida Mitt Romney Massachusetts'i osariigi kubernerina rakendas demokraatide toetusel ja mida ta vabariiklaste presidendikandidaadina hiljem taunis. Süsteem töötab nendes osariikides, mis ei suhtu asjasse ideoloogiliselt.
Asjad on viltu osariikides, kus võimul on vabariiklased. Seal tehakse kõik, mis võimalik, et Obamacare ebaõnnestuks. Unustusse vajutatakse miljonid, kellel puudub haiguskindlustus. Vabariiklased väidavad, et arstiabi saavad kõik, kuna haiglate erakorralise meditsiini osakonnad peavad hädalisi aitama. Sealjuures nad ei nimeta, kes selle eest maksab. Ja see ongi probleem, sest erakorralise meditsiini osakonna abi on kallis. Puudujäägi katavad haiglad teenuste hinna tõstmisega, millele kindlustusseltsid omakorda reageerivad preemiate hinnatõusuga. Ei pääse ka maksumaksjad. Hariliku arstiabi nõudmine osakonnas, mille kõrge väljaõppega personal tegeleb elu ja surmaga, on viinud haiglaid pankrotti, eriti vaesemates maakondades ja linnaosades.
USA tervishoiusüsteem on juhuslikult kokku klopsitud, pärineb Teise maailmasõja ajast, kui palka ei tohtinud tõsta, küll aga võisid firmad tööliste värbamise huvides hüvitusi lubada. Sellist „süsteemi” pole üheski teises arenenud tööstusriigis. Tänapäevaks on üha rohkem ettevõtteid loobunud tervishoiukindlustuse pakkumisest. Kahjuks puudub koostöö probleemi lahendamiseks, probleem on muudetud ideoloogiatandriks.
Ago Ambre
