Mis aga juhtus eestlaste kohalikul spordivõistlusel ida-Torontos?
Hakkame peale mitte algusest, vaid teisest otsast – turniiri lõpust. Üheksa mängijaga tugevaim meeskond oli kohal, kus ta pidi olema – finaali viimases mängus. Isegi juhtivalt. Vastasmeeskonnas hingeldasid neli väsinud keskealist meest. Kes võitis? Mis võitis?
Oli see kavalus? Taktika? Strateegia? Elutarkus? Võimalik. Aga tegeliku vahe tegid kaks tütarlast!
Lugu on selline, et sportlastele sünnib ka lapsi. Ja kui isad väsivad, toetab neid järelkasv. Ka võistlusväljakul.
Turniiril oli esindatud neli akadeemilist organisatsiooni: korp! Vironia (kahe meeskonnaga), korp! Sakala, korp! Rotalia ja Eesti Üliõpilaste Selts.
Peale nende, oli kohal Kalevi Spordiklubi Jõekääru võrkpalli ,,Laagripoisid”, sel aastal juba pikemaks kasvanud ja tugevamaks kujunenud koolipoisid, kelle emad olid julgustuseks (või autojuhtidena) kohal.
Kuna korp! Sakalal oli vigastuste ja muude põhjuste tõttu kohal vaid neli mängijat, lubati meeskonnal rakendada kaks 13-a neidu, Miia (Sõrra) ja Iivi (Tõnnis). Vahet tegi see, et tütred kuulasid isade sõna.
Kui korp! Rotalia ja EÜS kargasid kõrgele ja läkitasid palle mürtsuga vastu põrandat – käitusid omavahel mehemoodi, liikusid isad sujuvalt mööda võimlapinda, nagu oleksid nad tantsukoolis. Niimoodi tasavägises võistluses ,,Laagripoiste ” vastu, kes langesid lihtsalt kogenematuse ohvriks. Siis saabus finaal – EÜS vs Sakala!
Esimene mäng. Äkitselt loobusid isad oma tantsukingadest ja hakkasid ka kargama. Mõned pallid nagu pommid! Tütred jäid kohtadele või vahetasid neid, kui kästi. Siiski oli Sakalal esimeses mängus võit üsna napp – 25:23.
Teine mäng. EÜS 25, Sakala 19. Kas algab uus dünastia? Vanimal USAst tulnud EÜS-i mängijal meenus ehk finaal 20 aastat tagasi, kui ameerika seltsivennad viisid kanada EKL-i trofee aastaks üle piiri.
Kolmas mäng. Sakala kohe ees, 4:0. Siis tormas peale EÜS, kes juhtis juba nelja punktiga. Oskuslikult tõmbas Sakala viigini – 14:14. Äkki lõppes kogu finaal Sakala kasuks 16:14. Mõlemad võistkonnad šokis.
Vaatamata võitjate muutustele välimuses, oli tulemus sama kui möödunud aastal. Plus ça change, plus c'est la même chose!
Siinjuures tuleb tunnustada korp! Vironia panust võrkpalliturniirile. Noorim liikmeskond Kanadas toob tihti kohale kaks meeskonda, mille alusel nende osavõtumaks peaaegu kahekordistub. Ka siis, kui langevad mõlemad võistkonnad veidi varem turniirilt, on korp! Vironia abiks kulude katmise juures, samas ühendades oma nooremat liikmeskonda kogukondliku sündmusega.
EÜS-i osavõtt aitab liita kanada-eestlasi USA eestlaskonnaga. Kohale tulnud Tarmo Pallopit oleme harjunud nägema viimase 25 aasta jooksul, varasemail aastail küll kogu USA EÜS-i meeskonna koosseisus. Kohale tuli ka – vähemalt juba teist korda – Magnus Skonberg, kes hiljuti lõpetas McGill'i Ülikooli Montrealis. Huvitav seik – Magnuse isa Carl Skonberg, võrkpalliveteran ja EKL-i turniiri endine külastaja, oli pikemat aega – 20 aastat – ka Eesti Spordiliidu USAs esimees, kohustus, mis on nüüd Tarmo Pallopi õlgadel.
Turniiri korraldus oli sel aastal korp! Rotalia oskusliku hoole all, kusjuures vilistlane Raivo Remmel tegutses ka peamise vahekohtunikuna. Kuna tuleval aastal hakatakse Scarborough' campuses suuremaid ümberehitamisi sooritama, siis ei ole teada, milliseks kujuneb Taimo Pallandi nimeline topeltvõimla, kus eesti sportlased on vähemalt 30 aasta jooksul viinud läbi traditsiooniks kujunenud korp! Rotalia poolt asutatud spordivõistlust.
Vahepeal, carpe diem! Pärast turniiri kogunesid sportlased ja nende toetajad kõrvalhoones asuvasse bistroosse (Rex's Den), mis pakkus vastava õhkonna arutlemiseks.
Kes olid need naissoost noored, kes võimaldasid isadel kosuda võistlusväljakuil? Tippmängija Hillar Sõrra selgitas, et tüdrukute lemmiksport ei olegi võrkpall. Tema tütar Miia on korvpallur ja Iivi Tõnnis harrastab jalgpalli. Mõlemad aga on õppinud võrkpallisaladusi viiel aastal eestlaste suvelaagris Jõekäärul, asukohas, kus on võrsunud noormeeste võistkond, kes on võimelised vilunud mängijad higistama panema.
Hillar Sõrra kriipsutas alla toetusaktsiooni Kalev-Jõekääru võrkpallilaagri heaks, mille lõbusam iseloomustus leiab aset reedel, 4. aprillil Tartu College'is. Toimub nn. ,,Fundraiser Party” muusika, video ja tantsuga nii sportlastele kui ka spordifännidele.
Peale eelnimetatute mängis Sakala meeskonnas Iivi isa Aaro Tõnnis, kelle mänguoskust oleme imetlenud juba aastaid; Peter Sõrra, kes juhtis meeskonna strateegiat ja vanim mängija Toomas Heinar (s. 1955), kes hoiab end vormis pideva tennisemängu ja akustilise kontrabassi tundide abil. Viimane olevat füüsiliselt eriti pingutav(!).
Aastad on kogunenud ka noormeheliku Tarmo Pallopi õlgadele nagu tema uus kohustuski. Vastne Spordiliidu esimees USAs kutsub kõiki kanada-eestlaste poolelt Lakewoodi (New Jersey), kus toimuvad mitmetahulised spordivõistlused augustikuu esimesel nädalavahetusel.
Kostab Tarmo: ,,Ma ei kujutaks ette, vanusele vaatamata, et ma ei tuleks Kanadasse iga-aastasele võrkpalliturniirile, mida me peaaegu võitsime ja mille võidame tuleval aastal, pärast Lakewoodi.” Sellega nõustuvad tema mängukaaslased: Erik Aljas, Margus Kask, Adam Medri, Alar Petersoo, Tõnu Petersoo, Magnus Skonberg (EÜS – USA) Jarek Varrik ja Jonas Varrik.
Kui mitte mujalt, siis ootame väitele vastust korp! Rotalialt, kelle noored mängijad Kanada kõrgkoolide meeskondades ehk tulevikus ei ole nõnda hõivatud kui hetkel. On ka võimalik, et korp! Sakala isadel on veelgi sportlikke ning hooltkandvaid tütreid.
Andres Raudsepp
