„Meie arvates peab Venemaa kõigepealt selgelt tunnustama Ukraina iseseisvust ning ukrainlaste vaba valiku õigust ning alles seejärel on võimalik sisulise koostööga edasi minna. Selline seisukoht vajab täiesti erinevat ja selget sõnumit kui senine tingimusteta truuduse deklareerimine moderniseerimispartnerlusele.”
Eesti eurosaadiku arvates on saabunud hetk tunnistada, et Ukraina president Janukovõtš on kaotanud nii moraalse kui poliitilise usaldusväärsuse: „Praeguse presidendi ainus positiivne panus rahvusliku leppe saavutamisesse, oleks tema tagasiastumine.” Euroopa Liit peaks Kelami sõnul toetama 2004. aasta põhiseaduse ennistamist ning vajadusel ka ennetähtaegseid valimisi.
„Ilma kõhklusteta ning viivitamiseta on vaja rakendada Ukraina võimumeeste ning repressioonide eest vastutajate pangaarvete külmutamine ning nende vaba liikumise tõkestamine Euroopas,” nõudis Kelam. 6. veebruaril võttiski Euroopa parlament vastu kaks saadikute resolutsiooni, kus on mitmeid Tunne Kelami esitatud olulisi põhimõtteid ja ettepanekuid arvestatud. Paraku on esialgu tegu vaid sõnadega, mitte konkreetsete otsustega.
Juba detsembris kritiseeris Eesti välisminister Urmas Paet Euroopa Liidu, aga ka USA passiivsust Ukraina suunas, öeldes, et Euroopa Liit tegi Ukraina osas mitu viga: „Samal ajal kui Venemaa ajab Ukraina suunal selget ja jõulist poliitikat, pole EL ega ka Ameerika Ühendriigid suutnud lõpuni mõista, mida teha ning kuidas käituda. Lootus, et Ukraina suunal töötab kiretu eurobürokraatlik välispoliitika, kukkus novembris kolinal kokku. Plaan B puudus. Mõnes Euroopa pealinnas juba jõuti rõõmustada – jumal tänatud, et Ukrainaga nii läks. Eks nad ise olid süüdi, et meie nõudmisi ei suutnud täita. Las nüüd Venemaa tegeleb, arvasid mõned laia suuga euroopalikest väärtustest rääkivad poliitikud.” (Postimees, 10.12.2013).
Paet tegi detsembris kolm konkreetset ettepanekut: „Esiteks peaks EL võtma senisest tugevama ja ka poliitiliselt nähtavama positsiooni võimalikuks vahendustegevuseks vägivalla ärahoidmisel ning tegelikult toimiva lahendustee leidmisel. Selle osana peaks ELi liikmesmaad vajadusel kaaluma konkreetsete isikute vastu sanktsioonide rakendamist. Pealinnades on need nimed hästi teada.
Teiseks tuleb loobuda silmakirjalikkusest ning kõigiti järgida iseenda kehtestatud reegleid. Seega puudub igasugune alus keelduda Ukrainale andmast liikmesuse perspektiivi. Ukraina on Euroopa riik ning kui ta täidab tulevikus Kopenhaageni kriteeriumid, siis on tal ka võimalus soovi korral ühineda ELiga. Kolmandaks tuleb näiteks ELi, Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Rahvusvahelise Valuutafondi vedamisel kokku kutsuda Ukraina toetajate konverents, mis keskenduks peaasjalikult riigi majanduse moderniseerimiseks vajaliku laenupaketi koostamisele. Selle ainukeseks eeltingimuseks võiks aga olla Ukraina poliitilise olukorra lahenemine viisil, mis tagab abi- ja laenuraha sihipärase kasutamise.”
Kuud muudkui mööduvad, olukord Kiievis läheb iga päevaga plahvatusohtlikumaks, aga ühtki neist ettepanekuist pole paraku (veel) suudetud otsusteni viia, elluviimisest rääkimata.
Eesti ukrainlaste liidrid Vira Konõk ja Anatoli Ljutjuk pöördusid jaanuari lõpus EV presidendi, peaministri, välisministri ja sotsiaalministri poole avaldusega, milles paluti kaaluda võimalust osutada abi Ukraina meeleavaldustel kannatada saanud inimestele, sh ka meditsiiniabi andmist Eesti raviasutustes. Leedu on nimelt sellist abi juba osutanud.
„Kasutades jõustruktuure peab võim faktiliselt sõda oma rahva vastu. Kiievi ja teiste linnade tänavatel tapetakse ja röövitakse inimesi; igasuguste juriidiliste normide rikkudes heidetakse vanglatesse protestijaid. On teada hulgaliselt juhtumeid, kus kinnipeetute kallal on toime pandud piinamist ja alandamist. Eriüksuste jõulise tegutsemise tagajärjel on erinevates Ukraina regioonides suur hulk protestijaid saanud haavata; paljud vajavad meditsiinilist abi ja haiglaravi. Tihti keelduvad inimesed pöördumast haiglatesse, kuna seal peetakse neid miilitsa poolt kinni; on juhtunud ka inimeste röövimisi haiglatest,” seisab Eesti ukrainlaste ühenduste pöördumises. Jälle peab kahjuks märkima, et ehkki meie välisminister viitas ukrainlastele meditsiiniabi osutamise võimalusele juba detsembris, ei ole sõnadele tegusid (veel) järgnenud.
Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul peaks valitsus pöörama kiiret tähelepanu kõrgematele riigijuhtidele adresseeritud Eesti ukrainlaste ühenduste avaldusele, mis küsib humanitaarabi andmise võimalust Ukraina meeleavaldustes kannatada saanud inimestele:
„Olukord Ukrainas on eriti alates 19. jaanuarist muutunud väga pingeliseks, mis kahjuks on nõudnud ka mitmeid inimelusid. Ukrainas on sisuliselt käimas kodanikkonna allumatus demokraatlikke protsesse ja õigusriigi põhimõtteid eirava võimu vastu,” ütles Mihkelson Riigikogu väliskomisjoni istungil oma äsjasest Kiievi sõidust ülevaadet andes. „Sellises situatsioonis ei tohi väärtusi ja inimõigusi kaitsev Euroopa Liit jääda ükskõikseks Ukrainas toimuva suhtes ning osutama igakülgset abi ka rahutuste käigus kannatanutele, kui see osutub võimalikuks ja vajalikuks,” rõhutas Mihkelson.
Samas ei ole Eesti Riigikogu suutnud Ukraina neli kuud kestnud kriisi jooksul teha ühtki selleteemalist otsust, ainult väliskomisjon tegi pärast Mihkelsoni Ukraina-visiiti väikse avalduse, mida isegi Eesti enda ajakirjandus suurt tähelegi ei pannud, välispressist rääkimata.
Eesti taasiseseisvumise ajal kogesime ise, kui oluline oli meile demokraatlike välisriikide toetus mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Eesti on kogenud samal moel šovinistliku interrinde agressiivset ajupesu, jõhkrat katset lõhestada Eesti riiki ning eraldada venekeelne Kirde-Eesti piirkond Eesti riigist. Nüüd püütakse samal moel lõhestada Ukraina riiki, vastandades venemeelsemat Ida- ja euromeelsemat Lääne-Ukrainat teineteisele. Ukraina 45 miljonit inimest väärivad täpselt niisamuti vaba ja demokraatlikku riiki, nagu väärib seda Eesti Vabariik. Oleme nüüd täieõiguslikud Euroopa Liidu liikmed, kaasvastutades ise ka Euroopa Liidu välispoliitika eest.
Vaatamata (enese)kriitilistele avaldustele ja ettepanekutele peaks Eesti välispoliitika olema seepärast Ukraina küsimuses rahvusvahelisel areenil palju aktiivsem ja nähtavam: „Kui me juba oleme Ukraina arengud põhjendatult võtnud oma välispoliitika radaril tähelepanu keskmesse, siis peaksid seda sõnade kõrval toetama ka teod,” tunnistas välisminister Urmas Paet. Mea culpa!
Sirje Kiin
