Valitsuse kukutamise ja põgenemisega Ukrainas on kogu maailma ähvardavad kriisikolded meie ukselävele nihkunud. Samaaegseks sisepoliitiliseks ärevust tekitavaks sündmuseks oli aga Harta 12 meenutav valitsuse lahkumist (riigikukutamist?) nõudev 20-ne allkirjaga kiri „Päevalehes” (20.veebr) ja kohe sellele järgnenud peaministri ootamatu tagasiastumine ja kavandatav „vangerdus” (pigem küll „ratsukäik”) – kohavahetus eurosaadikuga.
See kõik toimus taliolümpiamängude kauni sirmi varjus. Emotsionaalse skaala teises otsas köitis aga siis meeli meie vabariigi aastapäev koos sõjaväeparaadi, presidendipaari vastuvõtu ja presidendi programmilise kõnega.
Vaevalt nädal peale taliolümpiamänge on sellele kõigele lisandunud veel '40nda aasta Baltikumi sündmusi meenutav Krimmi okupeerimine ja vene löögirühmade Ukrainasse saatmine. Sisepoliitiliselt on aga uus peaministri kandidaat juba kohal ja ootab presidendilt valitsuse vahetamise otsust. Pole põhjust arvata, et selline ülepeakaela toimuv valitsuse vahetus meie naabrile vastumeelne oleks ega ka seda, et ta Kiievi löömingutest pronksiöö taoliste rahutuste korraldamisele õigustust ei leiaks. Kas ja milline on aga kõigi siin ja mujal toimunud ja toimuvate sündmuste omavaheline seos, seda saame teada õige pea.
Kõigist neist sündmustest pole aga piirilepingu ratifitseerimine meile sugugi vähem tähtis, vaid kaugema tuleviku perspektiivis veelgi olulisem. Tagasi lükata seda enam ei saa. Enam pole ka oluline, kes ja millistel motiividel selle maa ja mere piirilepingu koostas. Nüüd on tingimata vajalik ainult vältida selle lepingu meile ohtliku kasutamise võimalust juhul, kui karikas meist praegu mööda peaks minema.
Referendumit piirileppe teemal ei peetud vajalikuks ja seda see ka polnud. Meie rahva südametunnistuseks ja hääleks – nii ilus ja inetu kui see ka pole – on meie poolt valitud riigikogu, mille lausa uskumatut töövõimet on näidanud ööd ja päevad ühtejärgi kestnud obstruktsiooni kestusistungid. Riigile oluliste küsimuste arutlus ja lahendamine kuulub aga üldreeglina komisjonide kompetentsi ja riigikogu liikmete ülesandeks jääb „ei” või „ja” nupule vajutada või siis „parteiliste huvide” kaitseks tiibu siputada.
Piirilepingu ratifitseerimine on aga niivõrd elutähtis küsimus, et seda ei tohi mingil juhul jätta küsitavate huvide või kompetentsiga komisjoni liikmete otsustada. Selle arutamisel, võtku see aega kui palju tahes, on nõutav iga riigikogu liikme seisukoht ja kõigi piirilepinguga seotud küsimuste – julgeolek, energiamajandus, põllumajandus, ökoloogia, kaubavahetus, transport, liikumisvabadus jne.jne – üksipulgi läbi arutamine ja selgitamine, kas selle lepingu allkirjastamisel on ikka meie rahva huvisid ja julgeolekut piisavalt arvestatud.
Rahva rahustamiseks rõhutatakse, et piirileping puudutab ainult piirjoone paikapanekut. See aga ongi selle lepingu suurim viga. Ükskõik millise piiri paika panekul peavad lepingus tingimata olema fikseeritud osapoolte õigused ja kohustused lepingu kehtima hakkamisel.
Kui aga meie parlament peaks olema ennastunustavalt häälestatud meie heatahtliku naabri soovide arvestamisele, peaks ta naabri parlamenti küll hoiatama sellise piirileppe kergemeelse ratifitseerimise eest, kus on üle libisetud Venemaad ohustavatest küsimustest. Nii võib Venemaa ilma jääda oma energiaressurssidest, kui äkki vaenulikuks muutunud Eestimaa tahab Narva jõe sängi muuta, karta Venemaa reostamist ökoloogiasse hoolimatult suhtuva Eesti poolt, olla ohustatud kogu Venemaa eestlastega üleujutamisest, vene rahva identiteedi ja keele kadumisest või lahkarvamiste puhul osapoolte õigusest ja kohustustest, koguni Eesti armee sissetungist Venemaale, Vene föderatsiooni liitmisest Eesti Vabariigi koosseisu ja veel paljust muust Venemaad hukutavast.
Veel pole kõik need ohud reaalsed – nii Eesti kui Vene parlamendil on võimalik ratifitseerimist edasi lükata seniks, kuni kõik ühele piirilepingule lubamatud lüngad on täidetud ja piirilepe muudetud mõlemale poolele ohutuks ja kasutamiskõlvuliseks. Varitsevaks ohuks on aga, et muude sündmuste varjus libisetakse ratifitseerimisest vaikselt üle ja kuuleme sellest alles siis, kui see on juba toimunud.
Ei tea, kelle huvides see küll võiks olla?
Olaf Imelik
