Telli Menüü

Avasta kodupaika: Wesleyville United Church

Ehitatud 1860. aastal. Kiriku taga on kaunis kõrgetest puudest ümbritsetud kalmuaed, kus on puhkamas mitmed küla arengus olulised inimesed. Kalmistu- ja kirikumaa annetas Barrowclough pere, kelle talumaad asusid vahetus läheduses.

Väike küla, Wesleyville kirik

Esimene Wesleyville'i kool põles õnnetult maha, pildil on uuem kool, mis ehitati 1899. aastal.

Väike küla, tõhus ajalugu

Port Hope’ist lääne poole sõites mööda Ontario järve kallast Lakeshore Roadil tuleb ette väike külake nimega Wesleyville, asula on nii väike, et võib peaaegu et silmapilgutusega sellest ilma jääda koos kõige tema huvitava ajalooga, aga vana kirik ja koolimaja tõmbavad otsekoheselt tähelepanu. Tegelikult jätkub eelmise artikli teema siingi selles mõttes, et Wesleyville on ka <i>ghost town</i> ehk tondiküla koos kahe kõrval asuva kohaga Port Britain ja Port Granby.

Kuigi inimesi ikkagi elab asulas, ka mitme asutaja-perekonna järeltulijad, kelle pere rahupaiku võib näha kohalikus surnuaias, on originaalne küla keskus oma paari vana ehitusega tühi, kuigi ilusti korras hoitud. Keskuses võib aga käia vabalt ringi uudistamas ja hoitud ajalugu vaatamas!

Wesleyville kalmistu
Wesleyville kalmistu

Asula ajalugu algas Huroni pärismaalaste külana sadu aastaid tagasi, kaua enne, kui Euroopa rändajad siiapoole jõudsid. Üle aastate ajasid irokeesidest pärismaalased huroonid mujale endale kodu leidma ja hiljem veel tulid mississaugad, kes olid viimased seal piirkonnas enne prantslaste ja inglaste kohale jõudmist ja üle võtmist. Varaste pärismaalaste töövahendite jäänuseid on leitud ja välja kaevatud piirkonnas asuvatest suurtest viljapõldudest hiljem üle aastate.

1793. aastal, üllatavalt samal aastal kui Toronto ehk tolleaegne York tõeliselt asutati, oli ka Wesleyville’i piirkonnas juba plaan hakata maad mõõtma, kuna sealt pidi hakkama mööda järvekallast käima ainuke tee, mis viiks Kingstoni, järgmisse suuremasse asulasse. Järgmiseks suveks oli maa mõõdetud, kuigi tee polnud veel valminud ja 1797. aastal tulid esimesed elanikud – Jonathan Brown koos oma perega, värskelt Iirimaalt siia mandrile jõudnud. Browni perekonna maatükk oli kohe kaldale lähedal, klaaritud paik tiheda metsa sees, kus on arvatud, et pärismaalastel oli kogunemispaik varem, kuna sealt on leitud mitmed ajaloolisi esemeid. Piirkonnas oli palju pöögi- ja vahtrapuid, mida sai kasutada palkmaja ehitamiseks ja ka sisustuse valmistamiseks. Toidust ka puudus ei olnud, kuna pereisa Brown ise ütles, et kalu oli nii palju kalda lähedal, et kui hoidsid mõned minutid suurt ämbri vees, oli see forelle varsti täis. Härra Brown olevat ka olnud Inglise sõjaväes rätsep ja kuna ta naine valmistas kodus riiet, tegi pereisa aastate jooksul ka teistele elanikele riided, kui nad asusid sinna. Brown, kes elas 103 aastaseks on maetud koos oma abikaasa ja mõne pereliikmega oma talu maale, samuti ka mõned pärismaalased. Räägitakse, et Brown ei lasknud kunagi oma juukseid lõigata, vaid kandis poole seljani ulatuvat patsi.

Wesleyville kool
Wesleyville kool

1812. aastaks oli juba ehitatud esimene saeveski. Sai valmis järvekalda äärne tee, mis läks läbi külast ja terve tee Kingstoni, kuna suur sõda oli käimas ameeriklaste vastu ja oli vaja põgenemisteed igaks juhuks. Üks jutt, mis räägitakse on, et kui Inglise sõjaväe kindral Roger Hale Sheaffe evakueeris tolleaegse Yorki igaks juhuks lähenevate ameerika sõdurite tõttu, oli Sheaffe’i signaal, ühe püssirohumagasini õhkulaskmine, kuulda terve tee Wesleyville’i ja elanikud teadsid, et olla valmis võib-olla mõnele sõdurile öömaja pakkuma lähimal ajal.

Küla aina kasvas ja varsti olid väikese teejupi ääres kolm pubi, postkontor, sepikoda ja isegi pruulikoda. Kuna pruulikotta muidugi pumbati värsket allikavett, tahtsid kohalikud oma hobuseid tulla sinna jootma, aga et seda teha, olevat pidanud iga hobusele vee soovija ostma endale tugevama napsu pruulikojast.

Kohalikud lapsed käisid koolis naaberkülas Port Granbys, kuni asulale ehitati oma kool alles 1870ndatel aastatel, peaaegu sada aasta pärast seda, kui esimesed püsielanikud tulid asulasse! Kahjuks põles esimene kool maha ja 1899. a püstitati teine asemele. See oli avatud kuni 1965. aastani.

Korralik telliskivikirik endise puitehitise asemele ehitati 1860, mis teeb selle küla eriliseks, kuna harilikult, niipea kui koht asustati, olid varsti kirik ja kool valmis. Kirikuteenistusi peeti esialgu maaomanik Barrowclough kodus. Barrowclough’ perekond annetas ka kiriku- ja kalmistumaa. Kirik sulges uksed 1968. aastal.

Esimeseks postkontoriülemaks 1875. aastal avatud kontoris oli John Barrowclough. Postkontor töötas kuni 1944. aastani.

Wesleyville - kirik
Wesleyville kirik

Kui avati kiirtee Highway 401, vaibus küla läbiv liiklus, elanikud hakkasidki ära kolima, et leida paremaid töövõimalusi ja asula hakkas kahanema. Sellele aitas kaasa ka see, et Ontario Power Generation hakkas piirkonnas maad kokku ostma, et ehitada kallis uus naftaga köetud jõujaam, mis jäi lõpetamata 1970. aastate õlikriisi tõttu. Jõujaam, koos neljanda kõige kõrgema korstnaga Kanadas, seisab ikka veel tühjana ja kummituslikult vaikselt Lakeshore Road’i ääres, külast natuke ida poole. Jõujaam pidi tooma rohkem inimesi külasse uute töökohtade tõttu, aga muidugi see kunagi ei juhtunud.

Kui olete järgmine kord Port Hope’i lähedal, minge avastage natuke kohalikku ajalugu!

Loe edasi