Ta tegi sellega algust juba enne Eesti Vabariigi sündi, töötas väsimatult kogu iseseisvusperioodi, jätkas Saksa okupatsiooni ajal, põgenikelaagris Saksamaal, Rootsis ja Kanadas kuni oma surmani 1977. aastal.
Johanna Pätsi ja ta abikaasat Voldemari võib lugeda Fortuuna soosikuteks. Neil õnnestus 1944. aasta sügisel pääseda kommunismi raudsest haardest ning jõuda vabasse maailma, et seal jätkata oma rahvuslikku missiooni. Veel enam: nad suutsid kasvatada endale tublid järeltulijad, kelle töö viljana on valminud kõne all olev monumentaalne teos.
Koostaja ütleb oma järelsõnas, et seda mälestusraamatut võib pidada järjeks Voldemar Pätsi raamatule „Tagasi koju”. See väljend pole päris täpne ega õige. Kuigi Johanna Päts elas oma abikaasast ligi kakskümmend aastat kauem, ei hakka ta sammuma sealt, kus abikaasa seisma jäi. Nad astuvad koos, nende teed kulgevad paralleelselt. Kõnnivad kogu aja käsikäes, kuid siiski kumbki oma teed. Ideaalid on samad, nende poole pürgimise viisid erinevad. Need kaks teost on velled-sõsarad. Kaksikud, kuid mitte identsed.
Iga ränduritee kannab oma rüpes igatsust, et see kunagi lõpeks kodus. Kojujõudmise viise on mitmesuguseid. Oma hingekodumaale võib saabuda ka sellise kauni ja sisuka raamatu kaudu.
Eerik Purje
