Lauljatar üllatas kõigepealt kava julge valikuga. Selles puudusid armastatud ooperiaariad (nentigem, et tal on hääl, mis lausa kutsub ooperilavale) ja muud üldtuntud kontsertlavalised maiuspalad. Kogu esimene osa, millel lasus kontserdi raskuspunkt, koosnes paladest, kus küll enamus heliloojaist tuttavad, kuid mitte tingimata esitatud helindid. Alguse lieder-sektsioonis figureerisid küll Wolf ja Schumann, kuid mõlemad palvelauluga, mida neilt poleks ehk oodanud. Kolmas tsüklikaaslane Zemlinsky on sootuks vähetuntud, vaatamata oma peenele ja hingestatud loomingule.
Handel oli esindatud nelja aariaga ühest sekulaarsest kantaadist. Bernard Herrmanni kui heliloojat tuntakse kaugelt vähem kui kirjanduslikku teost „Wuthering Heights”, millele ta esitatud looming baseerus. Lõpuks surematu sümfonist Beethoven tsükliga šoti, iiri ja walesi rahvalauludest. Ei, Kristina ei otsinud odavat populaarust. Nagu öeldud, oli kava valik julge, kuid maitsekas. Ettekanne veenvalt suursugune.
Kristina evib võimsa ja suure ulatusega hääle, mida ta suurepäraselt valitseb, see on peenelt kontrollitud kõigis registrites. Tõlgendus meisterlik, muusikalisele maitsele tohiks olla eelmistes lõikudes juba hinnang antud. Nii pianist kui keelpillikvartett täitsid oma osa laitmatult, viimane lisas ettekandele meeldivat koloriiti.
Üllatused polnud aga sellega lõppenud. Kava teise osa lõpetas lauljatar kabareetsükliga, milles ilmutas sootuks erinevat palet. Tõestas, et ka kooliplikalik ulakus ja üleannetus pole talle võõras, rääkimata võimest seda laulukunstiga seostada. Ka siin oli valik uudne ja värske. Kombinatsioon Satie-Pasatieri-Weill-Bolcom ei ole just igapäevane. Nende laulude ilmekas esitus ajas publiku sõna tõsises mõttes marru. Ja kriitik on sunnitud end korrigeerima. Väljend „kooliplikalik” ei olnud õige. Ka kabareelaule esitades ei kaotanud lauljatar vaatamata mõningale koketsusele oma väljapeetud daamilikkust, ta ei laskunud tavalise kabareelinnukese tasemele. Mitmekülgsust demonstreerides pole tingimata tarvis kaotada väärikust.
Kristina Agur on laulja, keda kõigi eelduste kohaselt peaks ootama hiilgav tulevik. Me kõik teame, kui okkaline on tee tippu kunstivallas. Oleks aga kuritegu, kui sellise vaimse pagasiga varustatud inimene peaks oma elatise teenimiseks end pühendama millelegi muule. Ärgu lõppegu lõputu laul, mis on määratud kestma igavesti.
Lõpuks andestatagu konservatiivsele kriitikule ühe pisut häiriva detaili esile toomine, mis õnneks ei puuduta esinejat, vaid publikut. Et ülesköetud meeled paisutavad ovatsioonid tänapäevaselt lärmakaks, sellega võib leppida. Kuid lauljatari samasuguste rämedate hõigetega tervitamine kontserdi algul ei ole kohane. Sellised ergutused jäägu spordiväljakule, kontsertsaali atmosfäär on teistsugune.
Eerik Purje
