Alakem reporteri vabandusega militaristliku termini kasutamise pärast. Ei leidnud sobivamat. Kontsert on liiga tavaline, kuigi poliitiliselt korrektne, ka rahvuspoliitiliselt. See paarisajapealine vägi, kes laupäeval, 3. mail uhkelt marssis läbi Yorkminster Park baptistikiriku otse altari ette, et sealt lauluga kuulutada vabadussõnumit, oli eestluse elujõu etalon. Maa-, mere- ja õhuvägi, kes kaitseb oma riigi piire, küsimata, kuhu poliitikud need tõmbavad.
Toronto ja Hamiltoni koorid esinesid eelseisva üldlaulupeo kavaga „Puudutuse aeg”. Osa võtsid järgmised koorid: Estonia Koor, Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor, Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor „Ööbik”, Toronto Eesti Koolikoor ja Toronto Eesti Meeskoor. Üldjuhtideks olid Charles Kipper, Rosemarie Lindau, Reet Lindau-Voksepp, Jaan Medri ja Ingrid Silm. Klaverisaade: Charles Kipper ja Jaan Medri. Ürituse aupatrooniks oli dr Roman Toi, kes kahjuks tervislikel põhjusil puudus.
Kogu kava koosnes kahekümnest laulust, mille esitasid järjekorras ühendkoor, lastekoor, meeskoor, segakoor ja taas ühendkoor. Kooride vahelduva koosseisu paigaldamine toimus sujuvalt, mille eest siinkirjutaja julgeb teha vargse kummarduse ühe mainimata nime suunas. Arvo Medri asjatundlik käsi oli ilmselt mängus. Lühida avasõnaga pöördus enne algust publiku poole korraldajate nimel Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas esinaine Reet Lindau-Voksepp.
Nüüd muljetest. Just ja ainult muljetest, sest rahvuslikele demonstratsioonidele rangelt kunstilise mõõdupuuga lähenemine oleks ebakohane. Esimene osa lõi sobivalt pidulik-harda meeleolu, see oli nagu publiku ülessoojendamine kõigeks järgnevaks. Lastekoori ülesastumine oli kõigepealt juba visuaalne nauding. Pani mõtlema, mida tähendab üldlaulupeol osalemine just neile, kellest mõned alles mudilaseeas. Ja mida tähendab kodueestlastele näha neid defilees sammumas. Nende laul oli vahva ja enesekindel, kuigi neil avara ruumi tõttu oli vaatamata suurepärasele akustikale raske mõjule pääseda. Tundus ka, et kava koostajad olid kunstipärasusega pisut üle pakkunud. Lastel peaks lubatama ikka lasteks jääda, ka laulukaare all.
Väikesekoosseisuline meeskoor, kuhu Toronto Eesti Meeskoori liikmeile olid lisandunud mõned Estonia Koori lauljad, valmistas meeldiva üllatuse, eriti viimase laulu osas, milleks oli „Kutse” (Ernesaks/Smuul). Selles leidub nõudlik soolopartii, mida pidi kandma bariton Avo Kittask, kes aga ootamatu mõjuva takistuse tõttu pidi esinemisest loobuma. Soolo võttis üle rühm kooriliikmeid, kes esitas selle meisterlikult ja ülimalt nauditavalt.
Kava teine pool kuulus sega- ja ühendkoorile, kus sai juba tunda tõelist laulupeo hõngu. Omajagu poleemikat tekitanud „Taandujad” (Tüür/Ilmet) oli huvitav oma uudsuses, kuid ei saanud lahti tundest, et muusikaline helikeel on tarbetult nõudlik ega too luuletaja suurepärast teksti küllalt mõjuvalt esile. Vastandina Kõrvits/Ehini „Puudutus” on nii laulupeolik, kui iganes olla annab. Taimra „Oma saar” oli heaks näiteks, et pealkirjas esinev sõnapaar ei tarvitse tingimata olla Simmi/Suitsu patent.
Võimas ühendkoor vallutas publiku täielikult. Kuuest laulust kahvatuim oli paljulauldud ja –leierdatud „Tuljak”, mille osas siinkirjutajal on omad tänasesse kirjutisse mittemahtuvad pretensioonid. Et Ernesaks/Koidula „Mu isamaa on minu arm” tubli tooni võrra vajus ja et Kull/Veske „Kodumaa” lõpprefräänis ei peetud tarvilikuks kasutada õiget mõjuvat teksti, ei häirinud kedagi. Vaimustus oli ehtne ja on kindlasti veel võimsam laulupeol.
Marulised ovatsioonid, lilled, Reet Lindau-Voksepa südamlikud tänusõnad. Eestlane laulab, eesti kultuur püsib, koos sellega püsime rahvana. Täname saadud elamuse eest.
Eerik Purje
Video ja Fotogalerii: Kontsert “PUUDUTUSE AEG / THE TIME TO TOUCH” Yorkminister Park Church’is
