Esimene raamat, mida lugesin, oli „Never Cry Wolf”, mis ilmus 1963. a, ja mida peetakse ta kuulsaimaks ning parimaks teoseks. Raamat kirjeldab, kuidas Mowat veetis 1947. a pikema aja telgitades hundikoopa juures, kus jälgis loomade tegevust ning leidis, et huntide kurikuulsus pole sugugi ära teenitud. Kuigi kiskjad, on hundid sotsiaalsed loomad, ja tavaliselt hävitavad ainult haigeid või vanu ja väeteid. Mowati juuresolekuga harjus hundipere ära, toetades ta teesi, et inimesel pole tervelt hundilt midagi karta. Teosest tehti Disney poolt isegi film.
Viimane Mowati raamat, mida apla huviga lugesin, oli ta viimane ilmunud teos, autobiograafiline „Eastern Passage” (2010). Kuna Mowatil oli veel palju oma elust pajatada, võib arvata, et kirjaniku lauale jäi valmimata käsikiri, mis ehk veel ilmavalgust ja trükimusta näeb. Arvestades autori vanust (ta lahkus siit ilmast vaid paar päeva enne oma 93. sünnipäeva) pole vist ime, et ta ei jõudnud viimast teost lõpetada.
Farley Mowat oli mitte ainult viljakas, aga ehk Kanada laiahaardelisemaid autoreid. Tema sulest ilmus lugusid mitte ainult loodusest, aga ka ajaloole keskenduvaid raamatuid – teda paelus muude teemade hulgas näiteks viikingite retk Newfoundlandi. Teda huvitas väga Kanada pärismaalaste minevik ja olevik, ta kirjutas palju Põhja-Kanada põlisrahvastest. Nagu allakirjutanugi on leidnud, võlus teda Cape Breton ja Newfoundland, kahtlemata Kanada kaunemaid ja looduslikult ürgsemaid kohti. Kui lisada Loode-Territooriumil veedetud uurimisaegu, siis saab konstateerida, et autor oli põhjalikult Kanadaga tuttav, Atlandist Artikumini.
Lisaks memuaristlikele Kanada kogemustele põhinevatele teostele ilmus Mowati sulest Teise ilmasõja mälestusi. Ta teenis Euroopas viis aastat, lõpetades sõjaväeteenistuse kapteni aukraadiga. Kogemus tegi temast patsifisti, mida saab mitmes ta teoses kinnitada. Huvi põhjamaade vastu viis teda ka Siberisse, eesmärgiks kulutada honorare, mida N. Liit talle tõlgitud teoste eest oli maksnud, aga mida Kanadas lunastada ei saanud. Ta kiindus siberlastesse ja kirjutas ka nendest raamatu. Niisiis viikingitest inuiti rahvani, ja siberi rahvaste vastu samuti suur austus ja huvi. Veel jõudis Mowat ka lastele kirjutada.
Samuti jääb ta ajalukku kui möödunud sajandi Kanada ehk olulisem keskkonnakaitsja, seistes eriti väljas riigi põhja territooriumide kaitse eest. Ta oli veendunud vaalapüügivastane, mille eest teda hinnati mitme rahvusvahelise keskkonnakaitsjate grupi poolt. Ei puudunud ka riiklikud autasud: tipuks kuninganna Elizabeth II käest saadud Jubilee Medal, mille ta pälvis 1978. aastal, tänutäheks olulise panuse eest Kanada riigile. Lisaks mitmed tippkirjanduslikud auhinnad, kaasa arvatud Stephen Leacocki huumorimedal, mis kinnitas, et autor igat teemat tõsiselt ka ei võtnud. Aastal 1981 nimetati Mowat Kanada Ordeni kandjaks.
Mowat polnud pühak – ta jättis oma esimese abikaasa päris inetult maha, kuna oli armunud teise naisesse. Teine abielu aga kestis peaaegu 40 aastat, surmani. Ta viimased raamatud kirjeldasid kuidas ta uue armuga – olles ikka seaduslikult esimese naisega abielus – väikese laevaga Newfoundlandi fjorde ja saari, rannakülasid külastas.
Talle heideti ette tõe moonutamist, millele Mowat vastas, et ta pole kunagi lubanud faktidel head juttu rikkuda. Siiski, eriti ta ajaloolised teosed on tõsiselt ja tõhusalt faktidele põhjendatud, ja neid soovitan soojalt lugeda.
Elu lõpuni kaitses ta loodust. Viimane tegevus oli Kanada riiklike parkide süsteemi otsuse vastu, mis lubanuks Wi-Fi parkidesse. Mowat arvas, et igal asjal on piir – loodus on püha, milleks peaks selle ilu keskel inimene sotsiaalmeedia ja internetiga tegelema. Õiged sõnad, ja tal oli ka palju toetajaid.
Lahkus mitte ainult paeluva kirjaviisiga autor, aga agar keskkonnakaitsja, loodusearmastaja ning suur kanadalane. Huvitavalt on pere soovil tema teoste müük katkestatud, aga raamatukogudest saab ikka neid laenutada. Kes Mowatiga pole veel tutvust teinud, peaks seda kahtlemata tegema.
Tõnu Naelapea
