Laiem publik tunneb René Eesperet eelkõige kui kooriheliloojat. Tema laulu „Ärkamise aeg” laulsid väliseesti koorid Roman Toi käe all juba varsti pärast loo valmimist 1983. aastal. Sellest prohvetlikust laulust sai kohe meie laulupidude tähtlugu ja laulva revolutsiooni aegsete öiste laulupidude kuulsaim lugu Alo Mattiiseni laulude kõrval. Öiste laulupidude aegu dirigeeris laulu Eespere kursusekaaslane Tõnu Kaljuste, kes hiljuti samuti oma juubelit tähistas. Kui siia lisada Andres Mustoneni, Rein Rannapi, Paul Mägi ja Madis Kolgi nimed – siis nii vägevat tuumikut ei oska teistest Muusikakeskkoolist sirgunud Muusikaakadeemia kursustelt nimetadagi.
Nende 60. a juubeleid tähistavad kontserdid olid selle hooaja eesti muusikaelu tähtsündmusteks. Kontserdisaalid olid puupüsti täis, sest nende muusikute tegevus on olnud kaugelt laiema kaarega kui tavapärastel akadeemilistel muusikutel. Meenutagem vaid Rannapi improvisatsiooniõhtuid ja põnevaid Bachi-tõlgendusi ning Rannapi eestvedamisel sündinud legendaarseid ansambleid Ruja ja Hõim. Mustonenile ja Hortus Musicusele kirjutas muusikat Arvo Pärt, mida Mustoneni käe all mängiti parimates kontserdisaalides üle N.Liidu. Seda kuni aastani 1980, mil Pärt emigreerus ja tema nimi kustutati ametlikest annaalidest. Paul Mägi alustas oma karjääri Moskva konservatooriumi aspirandina legendaarset Roždestvenski-orkestrit dirigeerides. Nende ajastukaaslane Madis Kolk, kes lõpetas hiilgavalt Moskva konservatooriumi klaveri erialal, on Eesti esindusfestivali NYYD kunstiline juht ja üks paremaid muusikast kirjutajaid üldse. Unustamatud on Tõnu Kaljuste ja Filharmoonia kammerkoori Tormise-õhtud. Viimase aja Kaljuste tegemistest rääkimata, mis hiljuti päädis ju lausa Grammy-auhinnaga.
Nautides Eespere detailideni viimistletud heakõlalist kammermuusikat mõtisklesin ka teemal „väliseestlus”. Mõtted viis sinna vioolamängija Heili Hannikainen, kes mängib samuti ansamblis TampereRaw. Heili on Eesperede muusikutedünastia ilmselt noorim liige (René vend Tarmo ja ta lapsed on samuti väljapaistvad muusikud!). Kuna Soome akadeemilise muusika tase on väga kõrge, siis pole seal läbilöömine sugugi kerge. Mind isiklikult rõõmustab väga, et Eesti-Soome kultuurisild toimib siiani nii väljapaistval tasemel. Ja mitte ainult kirjanduse ja poliitika, vaid ka muusika vallas. Seda muusikasilda aitab leegitsevana hoida ka Sibeliuse konkursi võitja Olari Elts, kes on praegu Helsingi Linnaorkestri peadirigent ja kelle kontserdiprogrammides kõlab ka eesti muusika.
René Eespere juubelikontsert lõppes vokaaltsükliga „Rõõmu ja kurbuse laulud”, millele on ladinakeelse teksti (sic!) kirjutanud Anne Lill. Mustpeade majas esitas laulutsükli särav sopran Aurelia Eespere, keda saatis Tallinna kammerorkester Paul Mägi juhatusel. Nüüd kõlas sama tsükkel klaveri saatel (pianist Ville Hautakangas). Mõtiskleva loo võib kokku võtta Lille enda sõnadega: „Aastates mees peatub kindluse juures ja vaatab pikalt vastilmunud valgust…”. Sopran Mia Huhta näitas Soome laulukultuuri kõrget klassi ja publik kinnitas oma poolehoidu armastatud maestrole ja ta loomingule tormilise aplausiga.
Sirje Vihma-Normet
