Etenduse tegi eriliseks seegi, et vaatajate seas oli Kanada suursaadik Eestis hr John Morrison koos abikaasaga. Ta ütles oma sõnavõtus, et Julia De Sotto on „very Canadian”, seda just tänu ta segaverelisele päritolule. Kanada rahvust pole ju olemas, nagu pole olemas ameerika rahvustki, mis on ühe eurooplase jaoks üpris võõrastav. Kanada kodanikud on ju Euroopast ja mujalt kokkusõitnud eri rahvuste järeltulijad. Eestlaste jaoks teeb Kanada eriliseks see, et seal on väga hästi toimiv eesti kogukond, kellel on oma kool, oma ajaleht, õppetool Toronto ülikoolis jne. Eestlaste filmifestival Estdocs üha laiendab oma rahvusvahelist haaret.
Julia De Sotto monoetendus rääkis näitlejanna eesti päritolu emast Violettast, itaalia päritolu vanaemast Nonnast, šoti päritolu ämmast Nancy'st ja muidugi temast endast. See oli kõrgprofessionaalne teater, mitte isetegevus, mida Kanadas samuti meeleldi viljeldakse. Suurepärane idee ja ideaalilähedane teostus tegid etendusest tõelise sündmuse meie kultuurimaastikul. Hea leid oli seegi, et etendusel tegi kaasa akordionimängija Kristel Laas, kes on Otsa-kooli õpetaja ning laulu-ja tantsupeo üks organisaatoritest. Kuna Julia iseloomustas oma tegelasi ka muusika kaudu, siis oli akordionil tõesti oluline osa täita.
Etendusel kõlanud märksõnad Raimond Valgre, Kuld Lõvi kõrts jne, viisid mõtted hiljuti esietendunud Merle Karusoo etendusele Raimond Valgre elust. Jälle kord sain kogeda seda tohutut kontrasti, kuivõrd erinevatesse situatsioonidesse eestlased pärast Teist maailmasõda sattusid. Karusoo oli suutnud sõjajärgsed aastad Nõukogude Eestis tõesti ka eriti masendavaks maalida. Julia De Sotto Eestist põgenenud ema Violetta elas ja tegutses nagu teisel planeedil. Ometi oli see üpris tavaline elu oma igapäevategemiste ja lastekasvatamisega.
Hõbedase niidina läbis Julia etendust armastuse-teema. See, kuidas üksteisest hooliti ja aidati ka kõige raskematel hetkedel. See on tõesti uskumatu, kuidas meie elu võib pealtnäha niivõrd tühisest asjast pea peale keeratud saada. Šotlannast ämma Nancyt hammustas koduaias töötades sääsk, mille tulemusel ta koomasse sattus ja haiglasse viidi. Haiguse nimeks diagnoositi Lääne-Niiluse viirus. Ometi töötas ta oma aias, mitte Egiptuses. Väikese putuka hammustuse tulemusel jäi Nancy ratastooli ja pidi oma viimased eluaastad veetma hooldekodus.
Rõõm ja mure käivad ikka siin maa peal käsikäes, nii ka Julia dokumentaaljutustuses, mida aitasid elavaks muuta seinale projitseeritud fotod neist inimestest, kellest jutt käis.
Julia esines inglise keeles, vahel sekka ka eestikeelseid lauseid puistates. Omapärane kahekõne tekkis minu jaoks siis, kui Julia laulis kuulsat laulu „Que Sera”. Ta laulis (üllatavalt hästi laulis!) inglise keeles, aga minul kõlas kõrvus samaaegselt veel teinegi versioon — Heli Läätse häälega lauldud „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib”. Lõbus oli see, et päris lõpus projitseeritigi selle laulu eestikeelne tekst lava kohale ja nii laulsid kõik saalisolijad Julia juhtimisel „Ei me ette tea….”. Selles kõiges oli juba tunda laulupeo hõngu. Kooslaulmise mõnu! Minule tuli laulupeo meeleolu peale ka seetõttu, et just enne etendust sain teada, et 98-aastane Roman Toi on Eestisse tulnud ja kavatseb laulupeol ka dirigendipulti astuda.
Pärast etendust Juliat teatrielamuse eest tänades, ütles näitlejanna, et ta kahetseb, et pole varem Eestisse tulnud. Eesti on nii ilus ja pealegi on see mu „motherland”. Isamaaks on Julial päikseline Itaalia. Isalt on ta pärinud ka haruldase musikaalsuse, mida me kõik ka nautida saime.
Sirje Vihma-Normet
(* Toim. märkus: Julia De Sotto etenduste toimumisele Eestis aitas kaasa Tartu College/Eesti Õppetöö Keskus)