Nüüd on see siis öeldud. Kui poleks kohe öelnud, oleks ehk ütlemata jäänud. Reporter on oma kohustuse täitnud, võib pastaka pooleks murda, prügikasti visata ja peakatet vahetada.
Nüüd natuke sellest, mis tegelikult juhtus. Ingel laulis ja luges küll ning tegi mõlemat ilusasti ja südamlikult, kuid EI ESINENUD. Ingel viibis oma muusa seltsis, vestles ennekõike temaga. Kohvikus puudus publik, kohal olid ainult Ingli sõbrad, kellele oli antud õigus tema omaette olemisest osa saada. Et nii mõnedki polnud teda varem kohanud või temast kuulnud, ei omanud vähimatki tähtsust.
Kõik kuuldu tuli otse hingest, seestpoolt; ning oli suunatud samavõrd sisse- kui väljaspoole. Dünaamika vaheldus jõulisest ümina-sosinani, alati leidus aga laulus väge. Just väelaulude nimetuse kasutamine esitaja poolt ilmestab kuuldut kõige paremini. Osa tekstist läks, eriti vanematele kuuldepuuetega inimestele, kaduma. Seda kitsaskohta parandanuks mikrofon, kuid oleks ka rikkunud õhtu atmosfääri, muutnud õdusa koosviibimise tavaliseks estraadietenduseks. Samal põhjusel palus laulja pärast paari-kolme laulu esitamist loobuda aplausist enne ettekande lõppu. Kiiduavaldusi tuleb kviteerida, mis võib aga häirida muusat, kes pole iial ovatsioonidega sinasõber olnud.
Midagi oli selles ettekandes omapärast, defineerimatut. Nimetus „Maa ja taeva vahel” tabab märki. Tegu ei olnud taevaingliga ja maapealseil Ingleil kärbib suur algustäht tiivad. Julgeks siiski tähendada, et maa ja taeva vahel pendeldaja suudab ammutada vaimujõudu mõlemalt poolt. Oli hea tema seltsis viibida ja tajuda, kui hea on uskuda mõnd väikest imet.
Eelmise lause teine pool on pärit Ingli vanaema Ellen Niidu sulest. Peab olema tänulik neile, kes pärast ettekande lõppu lisapala nõudsid. Just sellele reageerides (ja kitarri kõrvale pannes) paljastas ta vanaema luuleteksti najal oma meditatsiooni salamoto: Mis viga väikest salmi ümiseda, / et täiemaks saaks mõni tühi viiv. / Suur ime võib sust mööda tümiseda, / kuid väikene on ühtepuhku siin.
Neid värsiridu kuuldes ei saanud lahti tundest, et sama mõtet on teistsuguses sõnastuses varem kohatud. Aga muidugi! Siit kumab läbi Goethe kuulus Erinnerung (Meenutus). Soovimata lugupeetud poetessi epigoonluses süüdistada, ei saa jätta nende kahe luuletuse vahele paralleeli tõmbamata. Vaadelgem Goethe värssi originaalis: Willst du immer weiter schweifen? / Sieh, das Gute liegt so nah. / Lerne nur das Glück ergreifen, / denn das Glück ist immer da. Saksa keelt mittevaldajad leppigu siinkirjutaja kohmakavõitu tõlkega, mis siiski mõtte usutavalt edasi annab: Aina tormad! Ometigi / ihkad headust jagada. / Õnn on oma õue ligi, / ainult õpi tabama.
Pole kahtlust, et selles noores hapras neiuhinges on peidus veel tohutu hulk seniavastamata väärtusi. Jääme huviga ootama tema peatset luuleraamatudebüüti, mis peaks aset leidma veel tänavu sügisel.
Eerik Purje
