Laupäevane pidu (13. sept.) sai täidetud, eestlase kombel, lauluga! Külaline oli laule kuhjaga kaugelt kohale kandnud, kõik pagulaslaulude nimetuse all. Sel päeval peeti ju laulude teemat kõige olulisemaks —rohkem kui helilooja või sõnade autor — nagu selgus rahva valikust. End kitarril saates esitas Andres valitud palad, võimsalt või õrnalt, nii nagu luul nõudis. Vahepeal kommenteeris ta laulu päritolu, iseloomustas tegijat või heliloojat. Laulu tekkimislugu ja rändamistee said kuulajale selgeks. Ei puudunud pagulusajastul loodud Rene Uferi laulud ega Andrese oma vihane poliitiline protestilaul „Vabaduse valve” eesti ja inglise keele variatsioonis. Saime veel teada, et isegi Eestis sündis 60ndatel aastatel laule põgenemisteemal ja samuti, et Kanadal on üle maailma tuntud eksiili laul „Un Canadien errant”, mille hr. Raudsepp esitas prantsuse keeles, kus ta tunneb end täitsa kodus. Paljude teiste hulgas kuulsime ka „Kesksuvine aas” (Jyri Kork) ja „Tallinna teel” (Priit Aruvald). Lauldi ka tuttavaid ühislaule, mille esineja poolt kaasa toodud trükitud sõnad jagati lahkelt laudkondadele.
Vaheajal pakkusid head korraldajad ja einelauaannetajad maitsvaid suupisteid, juttu oli palju, aga varsti läks kava edasi!
Pikk rida hästi esitatud laule järgnes ja siis lauldi veel üheskoos mitu laulu. „Lenda, lenda, lepalinnuga” oli omamoodi lugu. Laul lauldud, hakati Andrese juhtimisel laulma ka Olaf Kopvillemi „Lepalinnu” versiooni; eestvedaja laulis mitmes helistikus loodud küllaltki keerulise laulu maha, aga lõpetati ikka publikuga koos.
Kui arvestada kaheksa ühislauluga, oli kokku vähemalt 25 pala pühendatud põgenemise aastapäevale.
Pühapäeval, 14. septembril kõlas Peetri luterikirikus õp. Arho Tuhkru peetud jumalateenistusel Andres Raudsepa poolt postluudiumina esitatud kaks muusikale seatud palvet: esimeseks Herman Kännu „Valva, Issand, sellel viivul…”, loodud lahkunud Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Otmar Pello sõnadele põgenikepäevilt Saksamaal; teiseks Roman Toi loodud ja õpetaja Philip Tammaru viisistatud „Jumal, laota armutiivad, üle meie kodumaa…”, mille sõnad „Jeesus, surma ära võitja, kaitse vabadust” kõlasid mõttesillana kodumaa poole.
Samal päeval (14. sept.), varapealelõunal, täitis Andres Raudsepp lektori rolli ja meenutas põgenemist sõnas. Kultuuriühingu esinaine Juta Kitching tervitas kohalviibijaid ning esitles eelmisel õhtupoolikul ja jumalateenistusel esinenud külalist. Andres Raudsepa kõne, pealkirjaga „Põgenemine — isiklik ja põgenemise pärand”, jagunes kahte ossa: perekonna põgenemine Tallinn-Nõmmelt Kuressaarde ja Saksamaale ning Suurpõgenemise pärand.
Alguses viis kõneleja kuulaja Eesti kaardi abil rännakule, mis tal tuli läbi teha seitsme-aastase poisikesena ja meenutas, mida selles vanuses lapsehing peamiselt tundis, nimelt hirmu ja kodumaa kaotust. Moment Kuressaare sadamas, mil vanaema ulatas maast võetud kivi tükikese kodumaana kaasa, on jäädav jälg südames. Iseloomustamaks oma sõnavõttu, laulis kõneleja sõnalise ettekande jaotuste vahel üksiksalmid Tammeveski-Rebase „Kodumullast”.
Teine osa ettekandest kandus Suurpõgenemise päranditele nii põgenikeperioodil kui ka pikema pagulusajastu jooksul ülemeremaadel. Kõneleja silmis oli neist kõige olulisem põgenike keeldumine minemast tagasi okupeeritud kodumaale, kui lääneliitlased nägid ette sõjajärgset repatrieerumist Nõukogude Liidu nõudmiste alusel. See keeldumine aitas jõuliselt põhjendada eestlaste pikaajalist välisvõitlust võõrsil ja Eesti Vabariigi õiguslikku iseseisvust okupatsiooni ajal. Kõneleja mainis hindavalt ka trükiseid, mis on ilmunud Suurpõgenemise kohta ja Eesti mineviku kaitsmist kuulajaskonna ees loetletud arhiivide kaudu. Kaugelt tulnud külalise sõnaline ettekanne lõppes „Kodumulla” viimase salmi esitamisega.
Päris lõpuks kõlas veel ühislaule, kusjuures korrati eelmisel õhtul lauldud „Kui Eesti rannikul”.
Tänusõnad väärika ürituse eest lähevad Andres Raudsepale, ta külakostitajaile ja päevade korraldajaile, kelleks olid Vancouveri Eesti Selts ja Eesti Kultuuri Ühing Kanadas.
Juta Kitching
