Minul on see seitsmekümnes september väljaspool seda maad, kus mina olen sündind, ülesse kasvand, undiratast visand, kurnikaigast keerutand, rinnuli palgi peal ujuma õppind, linnupesi otsind, eina niitnud, rukist lõigand, arkadraga kardult mulland, linu ropsind, sitaveo vankris püsti seist ja ohjasi keerutand, kirmasel tüdrukuid ingetuks tantsitand, kiigega üle võlli ajand ja palju muid asju teind, mis igaveste meelde jäävad, kuigi kõik praega meelde ei tule ja sellepärast kirja panemata jäävad. Ah jah, kõige selle vahel käisin natuke koolis kah.
Pärast seda pole ma enam ühtegi neist asjadest teind. Olen teind palju muud, aga need muud jäävad kah kirja panemata, sest need pole ültse tähtsad. Seitsekümmend pikka aastat tühja tuult tallatud! Einoh, peris tühja tuult just mitte, on ikke iljem kah ühte-teist korda saadetud, aga tänasel päeval kahvatavad kõik need korrad ja saatmised selle kõrval, mis ennevanaste oli.
Täna ei ole lõõpimise päev. Täna ei ole naljategemise päev. Täna on mõtlemise päev, endale aruandmise päev, oma isamaa mälestuse ette kummardamise päev. Oleks ma saand rohkem koolis käia, siis ma ütleks seda kõike palju ilusamini, aga tegelikult ei ole see kah tähtis, sest ega te keski teistmoodu ei ole, teil on neid mälestusi endil kah ja mõnel palju ilusamaid. Mõnel kurvemaid kah.
Mõni on minult küsind, et mis tunne oli jalga üle Eestimaa piiri tõsta. Kas teate, mul ei oldki miskit tunnet, sest meie üksus läks rongiga öösel üle Läti piiri ja mina magasin. Kui silmad lahti tegin ja ühes jaamas juua otsima läksin, siis olid inimesed seal nigu kõik teisedki, aga jutt käis küll ikke priuks-prauks ja sigudi-ligudi. Ei mina mõist sest midagi välja lugeda, aga nemad paistsid üksteisest peris ästi aru saavat.
Kui kuskil Kuramaa kolkas pidama jäime ja ühte talusse öömajale panti, siis ma vaatasin, kuda läti peremees obest rakkest lahti võttis ja läksin talle appi, talumehe veri lõi välja. Lätlane põrnitses mind nigu pull puutelgedega vangert, ei tema mõist tere ütelda ega mina labriiti lausuda. Aga kui ma olin ohjad ilusti ära kerind ja temale ulatasin, siis tegi lahkemat nägu ja nõkutas pead tare suunas.
No läksime tuppa ja istusime laua manu. Tema tõi tagakambrist pudeli samagonni ja kaks klaasi. Perenaine nägi mu mundri varrukal eesti vappi, lõi kaks kätt kokku, ütles „oi sa jummal”, otsis aput kurki ja eeringat manu ja jättis meid omapead. Kassa tead, kui sul keel pehme on, siis ei loe, kas ta on läti vai eesti keel. Iga pitsiga mõistsime teinetest paremini. Tema sai aru, et minu kodu on läind; mina sain aru, et tema oma läheb varsti kah. Nii ea tunne oli, et akka vai lätlaseks.
Ommuku sai aige peaga edasi litsutud, ikke mere ja sadama poole. Laevaga Töitslanti ja seal ei old enam kedagi viinapudeliga vastas. Kuda seal läks, seda te teate kah kõik. Aga nüid me oleme siin.
Kargu Karla
