Pidustused avas TC president Jaan Meri lühikese tervitusega, andes mikrofoni üle VEMU peaarhivaar Piret Noorhanile, kelle õlgadel lasus suure põgenemise 70. aastapäevale pühendatud suurürituse korraldus.
Piret tutvustas külaliskõnelejat Elin Toonat, kes pole Torontos ega ka teistes väliseesti keskustes kaugeltki tundmatu. Küll oli ta hiljutise ajani suhteliselt tundmatu Eestis. Selleski osas on toimunud positiivne läbimurre tänu ta viimasele ingliskeelsele teosele „Into Exile: A Life Story of War and Peace”.
Kõneleja tähendas oma sõjajärgseid Inglismaal veedetud päevi meenutades, et nad kandsid oma mälestusi kaasas nagu reisijad jaamaperroonil. Reisijad – kuhu? Soovitud sihtkohta varjas pilgu eest paks poliitiline uduloor. Rõhutades TC kui rahvusliku institutsiooni tähtsust küsis kõneleja: mis kasu on rahvusest, kui pole kohta, kus end eestlasena registreerida?
Näitlejate laps oli vanaema kasvatada, liiatigi loobus isa peatselt oma kasvatajarollist täielikult. Kui 1944. aasta sügisel laev lahkus Kuressaare sadamast ihaldatud Rootsi asemel Saksamaale, jäi seitsmeaastase tüdrukukese pilgu ette kõikvõimaliku segipaisatud koluga täidetud kodurand. Põgenikuna Westfaalias Weseri ääres Hausberge linnakeses, kus last saksa koolis venelaseks peeti, väljaspool kooli oli lihtsalt verfluchter Ausländer. Hiljem Meerbecki põgenikelaagris. Nii ühes kui teises kohas oli abimeheks endisest võõrleegionärist vanaonu Paul, kes vaatamata halvale läbisaamisele Elini emaga ikka leidis võimalusi lapse elamistingimusi mingil määral parandada.
Väljaränd Inglismaale ei toonud suurt kergendust seal valitsevate klassivahede tõttu. Inglismaa oli ainus maa, kus hariduse saamise võimalused olid piiratud, töölisklassi saatus oli selgelt ja rangelt ette määratud. Üldnimetus oli asendunud uuega: bloody foreigner. Kui 15aastane tütarlaps kudumisvabrikusse tööle asus, õpetas teda endast vanem lätlanna käte abil, rääkida polnud masinatemüra tõttu võimalik. Elin jäigi formaalse hariduseta, kuid hiljem omandatud stipendium teatrikooli vabastas ta pagulase häbimärgist.
Oma kirjanduslikust loomingust kõneldes soovitas ta oma eelpoolmainitud ingliskeelset teost, mis on hästi sobiv kanadalastest sõpradele kinkida. Raamat oli kohapeal saadaval ning huvi selle vastu näis olevat üsna elav.
Piret tänas kõnelejat ning andis võimaluse küsimusteks ning publiku mälestuste jagamiseks. Seda kasutati ohtralt.
Enne vaheajale minekut rääkisid Piret ja ERM kogude osakonna peavarahoidja Riina Reinvelt oma ühistööst toidunäituse korraldamisel, milleks oli kulutatud palju pingsaid, kuid meeldejäävaid tunde. Kuna Riina oli tagasiteel kodulinna Tartusse, tänas Piret teda lillede ja kahtlaselt meeldiva välimusega pakikesega, publiku toetav aplaus lisahüvituseks.
Vaheajal külastati näitust, baari ja toidulauda. Pole kindel, millises järjekorras, kuid kõik said oma osa. Elin näis olevat agaralt ametis omandatud raamatute signeerimisega.
Pärast vaheaega võttis Piret „pihile” noore režissööri Kaisa Pitsi, kes ütles end olevat Torontos veetnud kolm aastat ning pühendanud kaaluva osa sellest ajast toidualase filmi valmistamisele, et ka need, kes nüüd ammu rangel dieedil, saaksid vähemalt kõrgemate meeltega maitsta „kõike, mis kunagi oli”. Toimuv oli esilinastus, kuid seda on võimalik uuesti näha peatselt aset leidva EstDocs'i raames.
Film tõi vanema publiku silmade ette tugeva annuse kulinaarnostalgiat. Kolm kunagist populaarset pagariäri ESTO Bakery (Felix Krabi), Viking Bakery (Arnold Tralla ja pojad), Rooneem's Bakery (Hugo ja Aino). Amjärve kondiitritooted, POKO (Potsepp-Kosenkranius) oma kolme lihapoega. Meenutusi jagasid kaamera ees omanike pereliikmed/järeltulijad, mitmed omaaegsed ostjad-tarbijad. Vanimana esines filmilinal ja viibis kohal Aino Rooneem. Kõik need ärid läksid aja jooksul võõrastesse kätesse, mõned lihtsalt sulgesid uksed. Kõige kauem on püsinud perekond Trallale kuuluv Viking Bakery, kelle nime uus omanik Dimpflmeier ikka veel kasutab. Mainimist leidsid ka Eesti Maja kohvik (praegune omanik Ülle Veltmann) ja perekond Männamaale kuuluv Hillside Bakery. Mõlemas tegutsevad juba hiljem Eestist saabunud omanikud. Nagu keegi humoorikalt tähendas – eestipärasest toidust ei ole aeg meid täielikult võõrutada suutnud, aga Amjärve torti tahaks ikka veel. Lubatagu siinkirjutajal lisada, et viimasele tegi Rooneem head ja edukat konkurentsi.
Pärast filmi toimus suurejooneline ja põhjalik tänamine. Lilli jätkus üsna paljudele, kaasa arvatud rida kohalviibivaid „filmitähti”. Perenaistest oli tänu vastu võtmas Ülle Veltmann. Viia Männamaa oli juba lahkunud, tema saab oma tänu mingil teisel viisil, kasvõi siinse kirjatüki kaudu. Hea, et kellelgi tuli pähe mainida Pireti nime, muidu oleksid jagajale võinud jääda näpud. Ometi oli just tema kogu meeldejääva ürituse „mootoriks”, mida kauakestev aplaus tunnistas.
Päev lõppes korraliku eestipärase külmlauaga, mis kinnitas, et praktika on teooriast kui mitte just südamelähedasem, siis kõhulähedasem kindlasti.
Eerik Purje
Ürituse fotogalerii: Tartu College's toimus Dr. Vello Sootsi mälestusloeng Elin Toonalt ning näituse avamine ja filmi esilinastus Eesti toidust Kanadas
