Poiss tegi veel virilama näo ette ja lausus, et asi on sootuks ullem. Tühja sest katusest ilusate ilmadega, las laguneb. Ja autu saab kah kraavist veikse vaevaga välja, aga vat vanaduse vasta pole veel rohtu kasvand. Ohkas ja ütles veel, et ära sa Karla mind enam poisiks kutsu ja mina sulle kah enam onu ei ütle. Vata kui sa tiatavasse ikka jõuad, siis kunagised vanusevahed jäävad järjest pisemaks ja lõpuks kaovad sootumaks ära. Nüid oleme ühed ätid mõlemad ja teha pole sinna miskit.
Imelik jutt noore inimese suust. Mina pole küll ennast veel ätiks pidand, aga näe, tema peab ja kutsub mind kah oma parteisse. Nõutsin seletust, et kudamoodu ta nisukesele arusaamisele jõudis. Ätistund poiss nihutas ennast natuke toolil ja siis akkas pihtima.
Sõber oli läind panka, et võtab mõned rahapaberid taskutäiteks, kopikate eest ei saa ju nüitsel ajal enam korralikku keretäit peksa kah. Saand need inglise Liisu pildiga sedelid kätte, pist oma aruga tengelpunga vahele ja torgand pükste tagataskusse. Läind sirgelt koju ja taht rahakotti laksuga vasta lauda lüia, aga vot kotti netu. Akand meelde tuletama, et kuhu ta jääda võis, aga silme ette ei tuld midagi peale noore pangapreili armsa naeratuse. See oli viimane, mida mees mäletas.
No nüid ma akkasin taipama, et mehega on asjad alvaste. Kui noor naisterahvas vanale mehele naeratab, siis pole vanal kulund rahakotil enam mingit väärtust. Ei ole neil sedelitel kah, mis sinna rahakoti vahele mahuvad. Proovisin lohutada, et ära seda nii tõsiselt võta, need pangapreilid on sedasi treenitud. Mis viga raha eest naeratada! Mida priskem rahakott, seda magusam naeratus.
Aga Ärman vaidles vasta. Ütles, et see neiu oli teistmoodu. See oleks sellele vanamehele kah naeratand, kel ültse raha ei ole. Lisas veel, et temal polegi rahast kahju, oopis oma kadund noorusest on kahju. Jah, Karla, oleme ühed ätid mõlemad.
Kassa tead, see jutt mulle enam ei istund. Ütlesin, et räägi enda eest, vanainime. Mina pole oma rahakotti kuskile jätt. Omavahel rääkida, ega ole jah. Kuhu ma ta jätangi. Kodust välja ei lähe, poe vahet käib Kata. Aga ühte ma ütlen ainult teile, Ärmani eest oitsin selle salajas – mulle pole ükski noor neiu naeratand kah. Kui mõni naerataks, äkki unustaks kargud.
Kargu Karla
