Downsview's on üks maja, mille seinale on suur silt kinnitatud. Mälu järgi on tekst umbes niisugune Liberals – the promises, the lies, the disappointment. Et partei lubab palju, aga valetab ning murrab lubadusi, viies pettumuseni. Silt on, tõsi küll mitu head aastat olnud möödujale lugemiseks, kinnitades, et seal elab väga nördinud valija, ja asjad pole üle aja muutunud.
Ent see pole tänase päeviku teema. Nõutu olen taas esmaspäeval toimuvate Toronto linnavalimiste eel, ainult kohaliku nõuniku suhtes saan julgelt sedelit täita, tema tegevus näiteks jäätormi järgselt, muidu kohalike huve rahuldades, on olnud kiiduväärt. Kuid linnapea suhtes on väga raske otsustada. Muide, ei tea, kas avalikkus teab, et kohale on tervenisti 65 kandidaati? Tähelepanu pikaksveninud kampaania jooksul on keskendunud kolmele peakandidaadile, üks vasakpoolne, teine äärmuslikult parempoolne ja siis hetkel gallupite järgi enim soovitud nö punane konservatiiv (termin tähendab, et pooldab liberaalsemat lähenemist kui tavalised parempoolsed) John Tory.
Tory on küll endine provintsi konservatiivide partei juht. Kuid edutult, kaotades isegi meie valimispiirkonnas Kathleen Wynne'ile, praegusele peaministrile. See pole ka ta esimene kandideerimine meeri kohale – ka siis kaotas. Kuna ta aga kuulub linna eliiti – tal on rahamaailmas palju tutvusi (tänu vanaisa ja isa poolt loodud advokaadifirmas töötamisele, ja kas arvate, et ta seal intervjuuprotseduuri pidi läbi tegema?), meediahiiglase Rogersi direktoriks olles, Kanada jalgpalliliiga ülem olles, jpm, siis arvatakse, et tema on kõige parem kandidaat Toronto killustunud poliitikat ühendama, lahendamaks neid probleeme ja väljakutseid, mis kaua on riigi suuremat linna painanud.
Kuid tema võimetus valijaid varem veenda, on kahtlemata üks negatiivne külg. Ja otsa, meie ühiskonnas tuntud advokaat oli Tory klassivend keskkoolis ja ta pihtis mulle, et neil päevil ei hiilanud Tory oma arukusega. Madalad hinded olid normiks. Vaevalt, et ta vahepeal targemaks on saanud. Ka need, kes allakirjutanu valimispiirkonnas on Toryga kandidaatide debattidel kohtunud, on leidnud, et mees eriti suurt ei mõika. Tal on vaid hea tutvusvõrgustik ja jõukast perekonnast pärit olles on tal samuti toetust Bay Streetilt, Rosedale'ist ja nagu hiljuti ilmnes, ka Ottawast.
Vastaskandidaadid ei tekita samuti eriti usaldust. Kuid mida teha, valimas tuleb käia, muidu pole õigust hiljem kurta olukorra üle. Ja Torontos on paraku palju, mille üle on väga mitmed nii nördinud, et kops üle maksa. Tory lubadustes on keskne lahendada ühistranspordi probleeme. Kuid linnavalitsuses kemplemine on tähendanud sel sajandil mitme otsuse tühistamist. Linnal oleks juba uus allmaaraudteeliin ehitatud, kui poleks algset otsust kahel korral ümber tõugatud.
Infrastruktuur kannatab. PanAm mängude tõttu käib usin teede parandamine. Katsu aga sa autoga kusagile sõita – pea iga suurtee on üherajaliseks tehtud. Idast läände on võimatu liikuda, kuna paralleelsed suurteed – meie kandis kõik kolm peamist – on ummikute all kannatamas. Ühistranspordist pole mõtet kirjutada, sellega saab vaid jube vara hommikul ja hilja õhtul mugavalt liikuda.
Tory pole ka konstruktiivselt majandusmuredele lähenenud. Eelmine linnapea pääses pukki, lubades maksumaksja huve kaitsa. Kuid tema oli ehk ajaloos viletsam linnapea, mida Toronto on näinud. Nüüd asendab teda haigestumise tõttu vend Doug Ford, kellel on äärelinnakutes palju toetajaid. Ning süda-/all-linna lemmik vasakpoolne Olivia Chow võib maksumaksjale kallimaks minna kui viimane sotsist linnapea David Miller, kelle ajastul linnavõlad aina kasvasid.
Inglastel on ütlus – tuleb viletsatest kõige parim valida. Sellise dilemma ees olen taas, pole ime et poliitikas, poliitikutes pettunute arv kasvab ja valijate arv protsentide järgi mõõtes aina langeb. Tuleb siiski loota, et ajad muutuvad ja kellegi selge mõistus juhatab valitsusi, igal tasandil.
Tõnu Naelapea
