Pala kooli direktrissi Malle Weinrauchi eestvedamisel toimus ka luulekavade võistlus, kus osales lausa seitse sealse maakonna kooli.
Need olid noorusenergiast pulbitsevad, rahvarohked üritused. Tartus Oskar Lutsu muuseumis oli seevastu kammerlik, koduse salongi vaimus õhtu, mille muusikalises osas kõlasid laulud Haava tekstidele klassikalise kitarri saatel. Näitlejanna Linda Olmaru tunneb Haava loomingust vist küll igat rida. Tema andis Sirje Endrele ka idee anda välja Anna Haava kirjade valikkogu, mis ilmuski Haava juubeliks pealkirja all „Rändaja Anna”. Lutsu muuseumis toimunud õhtu alguses luges Linda Olmaru katkendi Haava lapsepõlvemälestustest, kus Anna alias Mann pidi külakoolis kirjutama loo merest, mida ta polnud kunagi näinud. Nii kujutles ta vaimusilmas ette Peipsi järve ning kirjeldas selle ääretut ilu. Kui koolipreili loo läbi luges, ütles ta kurjalt, et see on kusagilt maha kirjutatud ja nöökis tüdrukut saksakeelse õigekirjutuse pärast. Anna tormas selle peale sahvrisse nutma, kus lubas endale, et ta enam mitte kunagi midagi ei kirjuta.
See värvikas lugu kõrge eani loominguliselt aktiivsest Anna Haavast andis kogu õhtule erilise varjundi – selgelt oli tunda, et iga Haava luuletus oli sündinud sügavast seesmisest vajadusest. Nagu ütleb ühe ta luuletuse pealkirigi – „Ei saa mitte vaiki olla”.
Anna Haava oli oma aja kohta vägagi haritud naine. 1885. a lõpetas ta Tartu Linna Kõrgema Tütarlastekooli, mis andis head teadmised saksa, vene ja prantsuse keeles.
Vapustatud Koidula surmateatest kirjutas ta 1886. a luuletuse „Koidulale”, mis ilmus „Postimehes” varjunime „Üks eesti neiu” all. Aasta lõpus ilmusid leheveergudel luuletused juba Anna Haava enda nime all. Doris Kareva on kirjutanud, et Haava luule kannab veidi vanamoelist pitserit ja mõjub tänapäeval omamoodi salapäraselt ja ligitõmbavalt nagu vanaaegses pitskleidis daam, kes seltskonnaga mõõdukat distantsi hoiab. Just sellest tundetoonist oli kantud ka Linda Olmaru luuleõhtu. Publiku ees rullus lahti poetessi hingemaastik sügavast traagikast kirgastavate õnnehetkedeni. Noorpõlvearmastuse Jaan Lellepi surmast ei toibunud ta lõplikult kunagi („Küll oli armas mu armuke / Surm tuli ja kosis ta omale-/ ja südamevalu jäi minule”). Ometi ei anna ta elule alla ja leiab loodusest imelisi hetki, millest laulda. Ja laulda nii, et see on inspireerinud ka eesti heliloojaid tema tekstidele surematuid laule looma.
Oskar Lutsu muuseumi näitusel oli välja pandud ka Kotkarist, mille Anna Haava sai oma 75. a juubelil Eesti Kaitseliidult 1939. Nii kõrgelt hinnati Anna Haava loomingut meie eestikeelse ja -meelse
kodumaa hoidmisel.
Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastail elas Haava tagasitõmbunult Tähtveres Lydia Koidula tänaval. Hilisemail aastail elas selles korteris Haavale sarnase elusaatuse ja eluhoiakuga luuletajanna Betti Alver. Nii said omapärasel moel kokku kolm eesti poetessi – Koidula, Haava ja Alver. Kahju, et seda luulelist korterit pole suudetud eesti kirjanikele säilitada ja see on läinud anonüümsetesse erakätesse.
