Südamliku jutluse pidas piiskop Pryse, tuues tabava võrdluse viiuldajast, kellel keset kontserti katkeb üks keel. Hetkelisest kohmetusest sünnib improvisatsioon, kunstnikku valdab loominguprotsess, mille tulemusena ettekanne saab uue ja sügavama varjundi. Äpardusest võrsub ennekuulmatu meistritöö. Nii tuleb ka oma armastatud peavarju kaotanud kogudustel asuda tegutsema uues ümbruses, muutma oma tegevuses ehk nii mõndagi harjumuspärast. Ka sellest võib kujuneda meistritöö.
Mõlemad koorid esinesid eraldi ja ka ühiselt. Koraale lauldi korraga kahes või kolmes keeles. Vaimulikud viisid läbi ühise armulauatalituse. Pärast koguduste õnnistamist piiskopi poolt ja koguduse lõpulaulu liikusid mõlemad pastorid kirikuliste hulgas ringi ja kätlesid neid. Postuluudiumi ajal ei lahkunud keegi, vaid jäid istuma ja kviteerisid läti organisti mängu tugeva aplausiga. Kogu teenistusel lasus sõpruse ja heanaaberlikkuse pitser.
Pärast teenistust paluti kõik üles saali, kus ootas kaetud laud veini ja suupistetega. Oli võimalik einetada väikeste lauakeste ääres või liikuda ringi ja vestelda. Enamus tegigi seda. Ei raatsitud lahkuda. Vaatamata hillitsetud nukrusele valitses tunne, et ei tuldud tähistama millegi lõppu, vaid uut algust.
Eerik Purje
Fotogalerii Fotod: Paul Kiilaspea
