Tohvri loomingus on sellel neljaosalisel sarjal oma eriline koht. Võimalik, et kogu eesti kirjanduses. Seda põhjalikult tundmata ei söanda nii avara ja kõikehõlmava väitega lagedale tulla, kuid nende ridade kirjutajale ei ole ükski teine samateemaline teos (ja neid jätkub) nii usutavat ja tõetruud muljet jätta suutnud.
Väliseestlastena ei ole kodutuse tunne meile kellelegi võõras. Sümboolselt oleme kõik elanud Raudiku külas, kuid meie Raudiku paiknes ja paikneb väljaspool kodumaa piire, merede ja ookeanide taga. Kõnesoleva tetraloogia tegelased on aga kodutud oma kodumaal. Annab pingutada, et mõista, kuivõrd oli nende olukord meie omast traagilisem.
Lugu saab alguse 1944. aasta sügisest, mil rinne nihkub Eesti pinnale. Päevapealt jääb kodutuks Virumaa talupere, kellele Saksa sõjaväelased annavad korralduse viibimatult rinde piirkonnast lahkuda. Loomad rekvireeritakse, truu õuevalvur likvideeritakse püstolilasuga, jahmunud pererahvas asub ebamäärase sihiga teele. Lääne suunas, rindest eemale.
Raudiku küla, kus Virumaa põgenikud lõpuks kanna kinnitavad, tühjeneb tasapisi põliselanikest. Neid pageb välismaale, neid hävib sõjas, neid langeb küüditamise ohvriks. Järelejäänud vähesed ei oska end enam seal kodusena tunda, eriti kuna ümbrus kuulutatakse keelutsooniks, kus hakkavad peremehetsema umbkeelsed piirivalvurid.
Ajaloo hoolimatu käsi teeb oma laastavat tööd mujalgi ja toob Raudikule uusi kodutuid. Saabub Venemaal sündinud pere, kel uues ümbruses pole kerge kohaneda ja kellesse suhtutakse mõninga umbusuga. Kunagiste väljarändajate järeltulijad on küll säilitanud eesti keele, kuid ladina tähtedega kirjutamine on harjumatu. Tekib tõrge oma nimegi suhtes – eesti Tamm on kirillitsa tähestiku kohaselt Tatt.
Saksa sõjaväes teeninud mees, kes turvalisuse huvides kolinud kodukohast võimalikult kaugele ja omandanud uue identiteedi, elab mõnda aega üsna rahulikku elu. Saatuslikuks saab talle korstnalõõri peidetud relv, mille juhuslikul leidmisel tuvastatakse ta tõeline isik. Külas tuntud ja lugupeetud meistrimees vangistatakse ja pekstakse esimesel ööl kongikaaslaste poolt surnuks.
Omamoodi tragikoomiline on käredavõitu nooriku lugu, kes kõigest hingest vihkab kõike venelikku. Talle satub elukaaslaseks vene rahvusest piirivalve ohvitser, kes pensionile siirdudes ei taha armsaks saanud Eestist lahkuda. Heatahtlik ja pehme südamega venelane pursib püüdlikult eesti keelt, muudab naise pealekäimisel isegi eesnime eestipäraseks, kuid hoiab perekonnanimest kangekaelselt kinni. Pereharmooniasse tekivad mõrad, kui Eestisse ilmuvad mehe esimesest abielust sündinud lapsed. Vahekord teravneb, kui vabamate tuulte saabudes selgub, et mehe järeltulijate hulgas on aktiivseid interrindlasi.
Küla nägu muutub aastatega, endised kodutud kodunevad aegamööda, autor tutvustab veenvalt nende elujärge, täis konarlusi ja mõningaid siseheitlusi. Näeme pugejaid ja lipitsejaid, tublisid töömehi, viinalembelisi minnalaskjaid. Näeme parteisse astunuid, kelle tõeline pale alles muutunud aegadega ilmsiks tuleb. Tekivad ja purunevad armuvahekorrad, lapsed irduvad vanematest.
Viimases köites käsitleb autor murrangulisi sündmusi, mis päädivad iseseisvuse taastumisega. Raudiku ei ole enam kodutute küla, kuid kohanemisraskused ei jäta selle küla elanikke päriselt maha ka uutes tingimustes. Liiga kaua on elatud võõrvõimu all, vabaduse mõiste on visa juurduma.
Liiga kaua. Neil kahel sõnal on oluline tähtsus väliseestlaste jaoks. Nende sõnade mõju oleme isiklikult valusalt kogenud. Et need võiksid kehtida ka sealpool, selle mõttega on meil raske harjuda.
Autor on paeluv jutustaja, ta inimtüübid on usutavad, dialoogid ladusad. Ta ei ole siiski pelk jutuvestja, temas on küllaltki tugev annus psühholoogi. Ning korrakem veel alguses lausutud sõnu: kogu sündmustik kulgeb ehedamast ehedamal taustal. Soovitan lugeda. Tartu College'i Laenuraamatukogus on nüüd kõik neli köidet olemas.
Eerik Purje
