Tema lemmikteemadeks olid oja kaldal kasvav lihtne kullerkupp või aianurgas aastaid seisnud sirelipõõsas. Nende tagasihoidlik ilu on siiski olulise sisuga, sest sireliõite kauni värvi ja aroomi sihiks on vähem see, et inimesed õisi tuppa tooksid, vaid et õied juurde meelitaksid mesilasi, kes aitavad eluks vajalikku õietolmu levitada. Nii on sarnasel ilul sügavam sisu, mis kõiki ühendab. Meie, kes me kodumaal looduse keskel üles kasvasime, tunnetame looduse omapära eriliselt. Ja nii on Arville suur and seda oma maalides edasi anda – olgu nad lilled, kodumaa meri või vana Tallinn – aidanud vaatlejat ennast ühendada me ajaloolise kodumaaga.
Arville looming põhines meisterlikul oskusel. Ta alustas kunstiõpinguid Tartu Pallase kunstikoolis, jätkas neid Saksamaal Düsseldorfi kunstiakadeemias ning hiljem Ameerikas, tuntud kunstnike Harry Ballingeri ja Adolf Konradi juures. Arville oli rea kunstialaste organisatsioonide liige, nagu Fraternity of Estonian Artist in Exile, Foundation of Estonian Arts and Letters, American Artists Professional League ja Morris County Art Association. Tema töid on rohkelt esitatud kunstinäitustel USA-s, Kanadas, Saksamaal, Rootsis ja Eestis. Näitustel on ta pälvinud rea väärikaid auhindu.
Kahtlematult on Arville kunsti motiveerinud ja hingestanud asjaolu, et nii tema kui kogu Puströmi perekond jäid vankumatult eestlasteks, vaatamata põgenikuajale ja uue elu alustamise raskustele võõral maal. Eesti keel ja eesti meel oli nende kodu alusmüüriks. Need tunded olid sedavõrd tugevad, et Puströmi ilusast kodust Põhja-New Jerseys sai keskus, kus peeti rahvuslikke tähtpäevi ja korraldati paljude organisatsioonide – skaudid/gaidid, laulumehed, EÜS jt. – kokkutulekuid. Ja nii lisandub arvukatele Arville maalidele hulk rõõmsaid mälestusi temast ja tema perekonnast.
Kahjuks on ta nüüd lahkunud, kuid tema tubli elutöö ja head mälestused temast ei kustu.
Suur tänu, Arville, nende eest!
Endel Uiga
vana sõber
