Paraku oli see illusioon, möödus peaaegu kaks inimpõlve, kui sinimustvalge taas Eestimaa kohal lehvima hakkas.
„Tulin neljakümne neljandal, sitsikleit seljas ja kübar peas, vaid korraks Eestist venelaste eest ära. Ja siin ma nüüd olen 70 aastat hiljem…,” räägib sarja kolmanda raamatu üks nimikangelasi Rootsis Oskarshamnis elav Aini Jalap.
Sarja esimene raamat kandis nime „Kõnnin või merre”, teisele raamatule panid autorid pealkirjaks „Põlevat Eestit jättes”. Neis oli lugusid Austraalia, Rootsi, USA ja Kanada eestlastest ning raamatud võeti lugejate poolt hästi vastu.
Mälestusraamatuid kirjutatakse ja koostatakse õnneks praegu üsna palju, aga küll ei tegevat küllale kunagi liiga ja nii hakkasid sellegi sarja raamatud elama lausa oma elu. Põimusid saatused, keegi sai teada vana sõbra edasisest elukäigust, keegi oli raamatukangelasega põgenedes samal päeval samas laevas, järjest uued põnevad rakursid selguvad põgenikelaagrite elust ning uue elu alustamisest praegusel kodumaal.
Kuueosaliseks ja Eesti riigi 100. sünnipäeva aastal lõppema kavandatud (või jätkatakse seda, kuni on, kelle mälestusi kirja panna?) raamatusarja võtavad autorid Enn Hallik ja Tiit Lääne kui oma missiooni eestlaste ajalookildude kogumisel ja säilitamisel, aga ka kui jätkuvat kummardust eestlaste uskumatule hingejõule, visadusele ja leidlikkusele teinekord võimatuna tunduvast situatsioonist pääseteed otsides ja uues kohas alustades väga kiiresti taas jalule tõustes.
Samas aduvad autorid selgesti, et palju väärtuslikku võtab meilt aeg. Need, kes kunagi Eestist põgenesid, on järjest eakamad ja lahkuvad, paljude mälestused jäävad rääkimata ja kirja panemata, üliväärtuslikud fotod rändavad sageli prügikasti. Sestap võtavad missioonitundega talletajad mütsi maha nii nende rahvuskaaslaste ees, kes on oma laste ja lastelaste, üldse järeltulevate põlvede tarvis oma loo kasvõi käsikirjaliselt üles tähendanud. Tehkem seda kõik! Sügav austus ja lugupidamine ka eestlaste USA-s Lakewoodis, Austraalias Sydneys, Kanadas Torontos ja mujal kogukondades tegutsevate arhiivide tegevuse ees.
Meritsi põgenenute sarja kolmandas raamatus on kakskümmend lugu ehk kakskümmend saatust. Austraaliast, USA-st, Kanadast, Rootsist, ka lugu sellest, kuidas Saksamaale põgenenud Vene tsooni jäid, vangitapiga tagasi kodumaale toodi ja nad seal reeturiteks ning paariateks tehti.
Paljud põgenesid Eestist esmalt Rootsi ja rändasid sealt NSV Liidule väljasaatmise hirmus edasi. Nii oli näiteks „Läksime vaid korraks” raamatusse jõudnud Lilian ja Ants Puustiga, kes elavad nüüd Kanadas Torontos. Aga osa ka jäid Rootsi nagu näiteks juba nimetatud Aini Jalap ja hilisem tippmaadleja Edvin Vesterby.
„Läksime vaid korraks” raamatus on põnevad lood Austraalia eestlaste kauasest raadiohäälest Maila Taimrest, New Yorgi kunstnikust Naima Rauamist, Lakewoodis elava Imbi Sepa põnevast põgenemisest, legendaarsest allveelaevakomandörist Verner Hans Puurannast ja tema pojast Hans Vernerist, Melbourne'is elava Lily Kocinsi lõpmatust kodukandiarmastusest, Tallinna merekindlustuste ülema tütrest Walborg Salupalust, Brisbane'is elavast vanimast Eesti luuletajast Ille Liscinskist, paljude lippude all merd kündnud Heino Maasikasest ja paljudest teistest.
Veel mõni kild eesti rahva traagilisest ajajärgust on mosaiiki pandud. Jätkakem koos seda tänuväärset tegevust. Leidke võimalus projekti toetada, pakkuge omi ja lähedaste või sõprade mäestusi ning fotosid, kuni veel on. Sest hilja pole kunagi. Tiit Lääne ja Enn Hallik ootavad neid aadressidel tiit.laane@gmail.com või Tiit Lääne, Paduvere talumuuseum, Vaimastvere küla, Jõgeva vald, Eesti ning enn.hallik@gmail.com või Enn Hallik, Tare 7, Pärnu 80027, Eesti.
