Ega seal tänapäeval midagi eriti ajaloolist tähele ei pane, suurte vabrikute ja ehitiste vahel, aga tegelikult on Armadale’il pikk ja huvitav ajalugu, mis tuleb natuke otsides ja kaevates esile. Uurime siis natuke lähemalt, kuidas piirkond on kasvanud selleni, mis ta täna on.
Kaua enne kui Euroopast tulnud immigrandid kogusid endale maad Armadale’is, asus seal kirev ja suminat täis põlisrahva asustus. Juba aastal 1000 AD tulid irokeesidest põlismaalased kasvatama peamiselt maisi, aga ka kõrvitsat, ube ja päevalilli, kuna piirkonnas oli hea muld kasvatamiseks ja lähedal voolas suur jõgi, mida nad kutsusid ,,Katabokakonk“, mis tähendab ,,jõgi, millele on kerge ligipääs“ ja mis on tuntud nüüd kui Rouge River. Nad kasutasid ka jõe orgu, et pääseda ligi põhja pool asuvatele asustustele. Irokeesid on tuntud kui pikkmajade ehk pikad elamud (,,longhouse“) ehitajad, kus elasid mitmed pered koos; praegu on veel tumedam mullalapp Markhami ja Steelesi kirdenurgas, kus üks pikkmaja asus kaugetel aegadel.
Palju aega läks mööda ja 1791. aastal nimetati John Graves Simcoe ,,Upper Canada“ ehk ülem-Kanada leitnantkuberneriks ja sellega hakkas ka praeguse Markhami piirkonna euroopa ajaloo järk. Simcoe andis Markhamile ka oma nime, see tuli tema sõbralt ja tolleaegselt Yorki peapiiskopilt William Markham’ilt. Simcoe asus suure Yonge’i tänava jaoks klaarima maad, aga tähtsamalt kinkis maalappe immigrantidele tingimusel, et nad aitaksid kaasa maa harimisele ja asustamisele. 1792. aastal tuli saksa kunstnik William Moll Berczy koos 64 saksa perega Põhja-Ameerikasse, täpsemalt Philadelphiasse paremat elu otsima. Kahjuks kerkisid üles tülid peaaegu kohe raha ja maa omandamise kohta ja nii seadsid ,,Berczy pered“ sammud Kanada poole 1794. aasta mais. Tänu Simcoe maa kinkimisele sai Berczy tingida ta käest välja rohkem maad, tervelt 64 000 aakrit Markhami piirkonnas ja nii asusidki saksa perekonnad sinna korralikult uut elu alustama ja olid esimesed Euroopa immigrandid seal linnaosas.
1805. aastal oli küla juba küllaltki suureks hakanud kasvama ning Inglismaalt ja Šotimaalt asusid ka pered Armadale’I, et põllumajandus-saadusi kasvatada ja niimoodi raha teenida. 1840. ja 1860. aastate vahel kasvas küla veel rohkem ja sealt võis isegi leida kaks sepatöökoda, hotelli ja postkontori, tänu sellele tuli sinna aina rohkem immigrantide perekondi. 1851. aastal ehitas John Daniels oma perele pooleteisekorruselise väikese telliskivimaja selle ajastu tüüpilises ,,Georgian“ stiilis, mis tähendab, et majal on madalam katusehari ja laiad räästad. Danielsi perekond oli üks varasematest, kes tulid piirkonda elama ja maja oli Danielsi perekonnas kuni 1940. aastateni, kui üks kindlustusmaakler Elmer Fairty ostis maja pere käest ära. Tänapäeval on Daniels-Fairty maja ikkagi oma originaalkohal, aadressil 7060 Markham Road.
Üks huvitav ehitus, mis on ka veel täitsa olemas, on maja, mida James Weir ehitas 1861. aastal. Weir tuli Šotimaalt 1833. aastal Armadale’i piirkonda ja sai peaaegu kohe tööd puu-lageraie (land clearing) ettevõttes, et rohkem elatavat maad tekitada. Ta oli ka edukas talunik, karjaloomade maaletooja (importer) ja kündja ja lõpuks asus ta oma maatükile 1840. aastal perekonda kasvatama. 1861. aastal ehitas Weir ilusa talumaja kohalikest kividest ja ka Kingstonist toodud lubjakivist. 1975. aastal liigutati maja 122 meetrit lääne poole, kus ta praegu seisab, aadressil 1021 Tapscott Road.
Viimane tähtis ehitis piirkonnas on Armadale Free Methodist Church, mida saab veel näha 400 Passmore Avenue’l. 1874. aastal asutati esimene vaba metodisti kogudus lähedal Ellesmere’i piirkonnas ja juba kuus aastat hiljem oli teine kogudus asutatud Armadale’is, mis käis alguses koos Silas Phoenix’i kodus. Kogudus aina kasvas aastatega ja 1880. aastal ehitati lihtne puitraamistikuga kirik kohaliku maaomaniku Francis Underwood’i maa peale. Kogudus ikka käib koos teenistustel kirikus praegugi ja see on kõige vanem vaba metodisti pühakoda Kanadas, mis on alles.
1871. aastal ehitati Toronto ja Nipissingi raudtee ja nii hakkas Armadale’i tulukus lõppema, kuna raudtee läks mööda külast ja nii jäi ta kõrvaliseks. Kui 1917. aastal alustati maa piirkondadesse posti kohaleviimine, kadus ka piirkonna kohalik postkontor ära. Tänaseks on Armadale’ist ainult järele jäänud need mõningad ehitused, mida mainisin, keset vabrikuid ja ostukeskuseid. Kui on huvi, minge uurima lähemalt tükikest kadunud ajalugu!
