Indrek Hargla ei olnud võõras nimi, aga tema raamatuid ei olnud veel kätte sattunud, polnud mitu head aastat Eestis käinud. Hargla on suurt menu saavutanud apteeker Melchiori raamatusarjaga. Ei suutnud kiusatusele vastu panna, ostsin ta kaks viimast raamatut, mis mõlemad nägid ilmavalgust aastal 2014. Keskendun siin kõige hilisemale, mida õigustatult soojalt soovitati – „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (teine oli „Oleviste mõistatus”, samuti väärt lektüür).
Hargla on kirjutanud üle kümne raamatu, pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, nende hulgas Tuglase novellipreemia ja Tammsaare romaaniauhind. Ta on aga vist hetkel ainus, kes apteekri-raamatutega kirjutab nö ajaloolist ilukirjandust. Melchiori sarja on kirjeldatud kui esimesi eesti gooti kriminaalromaane. Lihtne on apteekri raamatuid asetada sellesse lahtrisse, ent nad on enamat kui meelelahutuslikud teosed, kus lugeja üritab Melchiori ja kirjanikuga võidu välja nuputada, kes mida tegi, kunas ja miks.
Ajalool põhineva ilukirjanduse tõmbejõud on allakirjutanut lapsepõlvest saadik kütkestanud. Mitte ainult ei saa paeluvasse sündmustikku süveneda enese mõnuks, aga väga tihti saab autori pingutuste tõttu targemaks, mis minevikus toimus. Kuidas elati, millega pidi tegelema, isegi kui iga fakt tingimata sajaprotsendiliselt ajalooga ei kooskõlastu. „Ümera jõel” ja „Tasuja” on head näited, sobivad igale vanusegrupile. (Jaan Kross on kahtlemata ajalooliste romaanide kirjanduskategoorias eesti autorite tipus.)
Melchior, kes elab 15. sajandi Tallinnas, on paeluv tegelaskuju. Sündmustik „Tallinna kroonikas” liigub vilkalt pärast seda, kui aastal 1432 leitakse dominiiklaste kloostrist unustatud kroonika, mille autorlust ja tagapõhja Melchior pärast kahte mõrva asub uurima. Nii nagu mõista antakse – ja Hargla teeb seda meisterlikult – kroonikat on kalevi all hoitud, kuna see paljastavat, et üks Tallinna kabel võib varjata iidset templirüütlite saladust.
Kui lugeja on ise dominiiklaste kloostrit külastanud, tunneb Tallinna vanalinna, siis pakub iga lehekülg kui mitte äratundmisrõõmu, siis igati sellist tunnet, et oled ise paigal, ja samal ajal kui apteeker. See on Hargla suur saavutus – sujuvalt kirjutatud, sugugi mitte kuiv ajalugu, vaid teos, mis on enam kui kriminaalromaan. Inimvahekorrad on raamatus oluliselt lahti seletatud. Kloostri hierarhia ja linna ametiredeli juhtkujud on usutavad. Aga peategelane valitseb igat peatükki, kus ta figureerib. Tema lahendada on kuriteod, eriti kuna kroonika hävitatakse ja selle järgselt peab Melchior jõudma mõrtsuka jälgedele. See on talle isiklikult eriti tähtis, kuna kõigest koorub välja võimalus, et mõrtsukas võib olla seotud Püha Ihu gildiga. Ning apteeker on ise gildi liige.
Hargla meisterlikkust kirjanikuna kinnitab see, kuidas ta paralleelselt Tallinnas sündivaga jälgib apteekri poja seiklusi Hansalinnas Lübeckis. Autori kirjeldused nii Lübeckist kui ka teistest linnadest on nii eredalt esitatud, et võiks vanduda, et ta on varajasemas elus ise sadamalinnades ja turgudel olnud ja tegutsenud. Ka ei puudu teosest armastuslugu, mille käigus Hargla kirjeldab erakordse täpsusega tolle aja ühiskonna kombeid ja käitumiskoodekseid. Seadused olid XV sajandil karmid ja ranged ning eliidi, st kaupmeeste, aadlike ja kirikuhärrade huvides. Vaid kloostris sai vabamalt hingata, ja ka seal olid omad reeglid, mida murda ei tohtinud, nagu teoses on kirjeldatud.
Kuna on tegemist siiski sellega, kuidas apteeker Melchior otsib mõistatuste võtit, siis ei ole siin sünnis palju rohkemat teose sisust paljastada. Ehk piisab sellest, et 470-lehekülje pikkuses raamatus on põnevat ohtralt, mõtlemapanevat kuhjaga, nii nagu edukas kriminaalromaanis peaks olema. (Kuigi, kordan, teos on rohkem kui meelelahutus, mõttevaba lugemine ta sugugi ei ole.)
Hiljuti ilmus Eesti Elus informatsiooni, et Melchioriga saab kohtuda Tartu College'i raamatukogus, kust Hargla värsket teost saab laenutada. Siis on ju võimalus oma kodus apteekriga õhtutunde veeta, koos mõistatusi lahendades.
Tõnu Naelapea
