Kolmanda advendipühapäeva kiriklik algupärane nimi on ,,Gaudete“ – „rõõmustage“! ,,Olge ikka rõõmsad Issandas!“ (Filiplaste 4.4). Kolmandat küünalt süüdates mõtleme me Ristija Johannesele. Talvise pööripäeva eelne sõnum sarnaneb suvisele, Jaanipäevale, Ristija Johannese sünnipäevale.
Ristija Johannes, jumalariigi tuleku ettekuulutaja, Jeesuse sõnutsi suurim naisest sündinute seas (Matteuse 11.1), inimene, kes ristib Jeesuse. (Matteuse 3.13) Riietatud kaamelikarvadest rüüsse ta toitus vaid rohutirtsudest ja meest. (Markuse 1.6)
Elulaadilt võiks ta ju olla tänapäevase rohelise maailmavaate ürg-kangelaseks. Selle erinevusega, et tema kuulutus polnud paraku ilmalik. Hüüdja häälena kõrbes (Markuse 1.3) kuulutab ta Jumala Poja tulekust, Jumala kuningriigi ligiolekust, Jumala kohtu saabumisest inimeste maale’.
Maailmalõpu eelaimdus sarnaneb tänase rohelise maailmavaate poolt inimkonda säästlikkusele manitseva hoiatusega. Ristija hoiatab ja manitseb rahvast, valmistage Issandale teed (Luuka3.4), tehke tasaseks tema teerajad; kirves on pandud valmis ja iga puu, mis ei kanna ilusat vilja, raiutakse maha. ja visatakse tulle. (Matteuse 3.10) Parandage meelt, sest taevariik on lähedal. (Matteuse 3.2)
Ja palju rahvast kogunes ta juurde Jordanimaalt, küsides: ,,Mida me peame siis tegema?“ Nii küsime meiegi, kui oleme oma eluteel sattunud umbtänavasse ega tea väljapääsu.
Ja Johannes püüab inimestele anda vastust: kutsudes inimesi piirama endi ammendamatuid soove ja maiseid ihasid, märkama enda kõrval neid, kes kannatavad puudust: kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti. (Luuka3.11) Ta annab reeglid kõigile seisustele ja rahvakihtidele. Riigiametnikele ütleb ta: ,,Ärge nõudke rohkem, kui teie jaoks on seatud, ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga.“ (Luuka 3.14) Johannes oli küll suurem naisest sündinute seas, aga väikseim taevariigis. (Matteuse 11.1)
Ristija Johannes suutis panna täpse diagnoosi ühiskonna kriisile, kuid tema raviv vastus küsimusele, mida me peame tegema, jääb inimlikult puudulikuks. Vägevaim, kelle jalatsipaelugi ei kõlba lahti päästma, on veel ilma tulemas. (Luuka 3.16) Tõeline maailma valgus, kes külma inimsüdame üles soojendab, oli veel maailma tulemas. Ja keda veel me peaksime küll uskuma kui mitte Tema kõikväelist armastust. Armastust, milleta see maailm oleks rõske ja külm. Keda peaksime küll uskuma, kui mitte tema kingitud vabadust. Vabadust, milleta see maailm oleks ängistav ja rõhuv. Ja keda veel me peaksime küll uskuma kui mitte Tema õnnistavat väge, Õnnistust, milleta see maailm upuks pisarate merre. Ja nii saab otsa küsimus ,,Mida me peame tegema?“ Jääb, vaid küsimus ,,Kes me tohime olla?“ Mis on see, mis meis unne suikunuis ootab äratust?“ Niisiis ärgem alahinnakem Teda, kes meid äratab. Ärgem häbenegem jõulude tegelikku sõnumit Jumala Poja sündi, Inimese Poja sündi, uue inimese sündi, uue alguse tõotust. Kes arvab selle olevat tähtsusetu, ei jõua kunagi Petlemma, vaid jääb alatiseks Jeruusalemma, kus troonivad kulla ja karraga ehitud kuningilikud troonid.
Inimesepoeg, inimene sünnib kusagil mujal – seal, kus säravad tähed öös, keset vaesust, seal, kus kõneleb inglihääl, seal, kus pannakse kaalule inimlikkus.
Aamen!
