Ma poleks sellest midagi tead, aga leitsin pühade ajal ühe vana sõbra ülesse, kellega koos Sinimägedes ja Auvere kotis olime. Arvasin, et ta sinna jäigi, aga näe, välja puges enne kui kotisuu kinni tõmmati. Nüid loeb lehest minu lora ja saadab tervisi. Tema see oligi, kes ühest Eestimaa seitungist oli lugend, kuda üks eesti keele teadlane nõuab meiesugustelt vastust, mispärast me omal ajal saksa mundri selga tõmbasime ja misukest ideoloogijat me teenisime. Ässitas mind, et ütle sina, Karla, mina pole kirjamees.
No kuda ma ütlen ja seletan teadlasele, kes on otsustand mitte teada. Mina ei tea, misukeses koolis talle nisukest tarkust õpetati, et neljakümnendal aastal olid mundrid reas nigu moosipurgid riiulil, et võta aga ja vali, misuke sulle passib. No ei olnud, noh. Meie tõmbasime saksa mundri selga sellepärast, et eesti mundrit pold kuskilt saada. Meie meelest pold munder tähtis, tähtis oli, kuhu poole püssi vai pantservaustiga sihiti. Ja mina sihtisin ja lasksin küll omateada õiges suunas. Ideoloogijast ei tead me tuhkagi. Sellest kõneldasse nüid, aga see on kah ikke rohkem idiotoogija.
Meil oli võeras munder jah, aga selles võeras mundris kaitsesime oma piirisi. Nüid on eesti sõjameestel oma munder, aga kaitsevad võeraid piirisi. Ükski keeleteadlane ei küsi, miks nad sedasi teevad.
See ebateadlik teadlane teatab, et õige on ausaks jäämise ja vastupanu tee. Just selle meie valisime. Jäime ausaks ja panime vastu nii kaua kui jaksasime.
Küsisin sõbralt, kas nisuke vastus on ea küllalt. Sõber soovitas veel lisada, et selles küsimuses oitku eesti keele teadlane oma eesti keel ilusti eesti ammaste taga, muidu võib mõni ausaks jäänd sõjamees valida vastupanu tee ja panna talle vastu vahtimist.
Kargu Karla