Nüüd vallandus visuaalse mürareostuse laine veelgi varasemal ajal. Lihtsameelsete paarisõnaliste loosungitega välireklaam alavääristab ning ahistab inimesi veel agressiivsemal moel nii, et paljudel kipub kaduma üldse soov valima minna, sest neile on vastumeelne nii ilmselge raharaiskamine jätkuva majandussurutise tingimustes. See on vastutustundetuse ja ülbuse märk. Pärineb ju enamus võimuerakondade üleelusuuruse enesereklaami rahast paraku maksumaksja, minu ja sinu, taskust. Meid tülgastatakse meie endi raha eest. Ise laristades räägitakse aga silmakirjalikult vajadusest kokku hoida.
Suure lauslaristamise taustal torkas positiivselt silma uue Vabaerakonna valimisaktsioon, kus nad seisid mitmekesi suurte kartellierakondade hiidplakatite ette, sõnumiks lihtne tõde, et päris elus kandidaat on sisukam kui pateetiliselt tühi poliitiline plakat. Uued tulijad rahastavad oma teavitusviisid ise, oma tegelike toetajate rahade eest, mis muudab nad seeläbi ka märksa usutavamaks.
Teine egofestivali nähtus on tänavune poliitikute suurmood käia isiklikult ukselt-uksele, sest ka Eesti poliitikud on nüüd lõpuks avastanud, et häältesaak võib sõltuda suuremast otsekontaktide arvust. Samas on jäetud tähele panemata tõsiasi, et otsekontakt saab muutuda valimistel antud hääleks vaid siis, kui kandidaadi vestlus valijaga on sisuline dialoog, mitte monomaanne monoloog. Poliitik peab oskama eeskätt kuulata, mitte kohemaid käiama päheõpitud valimisplaati. Vestlus valijaga peab olema veenev ja tõsiselt argumenteeritud, mitte formaalne – logopastakas või kondoom näppu ja kogu lugu, järgmise ukse taha. Viimane variant muudab rändkandidaadi pigem naeruväärseks, kelle üle visatakse sotsiaalmeedias hiljem võllanalja.
Koduuste taga käimine nõuab tohutu palju aega, mida mõned tegevpoliitikud hakkasid avalikult varastama oma tööajast. Seetõttu tekkis parlamendis lausa seadusandlikku praaki, nagu juhtus kogemata läbikukkunud seaduseelnõuga, mis pidanuks piirama vastutustundetut kiirlaenude andmist ja mille vastu polnud tegelikult ükski erakond. Isegi eelnõu enda esitajaid, sotsiaaldemokraate ei ilmunud saali piisaval arvul.
Kõige naeruväärsem on see, kui kogenematu kandidaat pannakse valimisreklaami esinema maksureformi eestkõnelejana, kuid kes ei suuda pärast vastata ühelegi maksuküsimusele, tunnistades usutlejaile, et ei tea maksudest tuhkagi, nagu juhtus Isamaa ja Res Publica Liidu valimisnimekirja esikümnesse tõstetud teletöötaja Maire Aunastega, kes kandideerib esmakordselt. Aus „ei tea” olnuks hea vastus, kuid ära siis mine ise maksureklaami esinema. Räägime ikka asjadest, mida tunneme ja teame. Ja kui ei tea, siis õpime ära vähemasti oma erakonna valimislubadused.
Esmakordselt kandideerib Vabaerakonna nimekirjas Tartu esinumbrina ka ajakirjandusloolane Krista Aru, kauaaegne Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi juht, kes söandas samuti teledebatis avameelselt tunnistada, et ei tea küsitud numbreid, ent selline „ei tea”- vastus oli märksa veenvam, sest ega ükski poliitik ei peagi kõiki numbreid kohemaid peast teadma nagu ekspeaminister Andrus Ansip, kes vuristas küll peast mistahes protsente, aga minetas samas vähimagi empaatiavõime. Valimisvõistluses on olulisem kui maksuprotsent kandidaadi kuulamis- ja nägemisvõime, väärtused ja põhisuunad, mida tema ja tema erakond esindavad.
Millist erakonda seitsmest (mitte kümnest) võimalikust valida, selles aitab tänavu sisulisemalt selgusele jõuda Eesti Rahvusringhäälingu veebivärava valijakompass http://valijakompass.err.ee/ Parlamendikompass valmis Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi, Eesti Rahvusringhäälingu ja Statistikalabor OÜ koostööna. Vastates 30 poliitilisele sõlmküsimusele ja hinnates nende osatähtsust sinu jaoks on vastajal võimalik määrata oma asukoht poliitilisel maastikul ning leida oma vaadetele kõige lähem erakond. Poliitika sõlmküsimustele keskenduv valijakompass on igal juhul usaldusväärsem abimees kui mistahes Vali mind! plakat või video, mida rahvusringhääling samuti oma valimisleheküljel pakub. Valijakompassi kasutatakse riigikogu valimistel Eestis teist korda. 2011. aasta kasutas seda 10% valijaskonnast ehk ca 110 000 kasutajat. 2. veebruari seisuga oli kompassi kasutanud juba ligi 48 000 valijat, nii et tänavune kasutajate arv ületab kindlasti mulluse arvu.
Tänavuste Riigikogu valimiste põhiküsimus ei peaks niisiis olema mitte k e d a valida, vaid m i d a valida. Kas jätkata riigi maksurahade abil end kinnisesse Toompea lossi ringkaitsesse kindlustanud kartellierakondade juhtimise all või anda võimalus mitmetele värsketele jõududele ja kodanikuliikumistele, mis aitaksid vähendada võimu võõrandumist rahvast, mis muudaksid valimisseadust nii, et tulemus sõltuks lõpuks ometi täielikult valija tahtest, mis lõpetaksid kartellierakondade nuumamise maksumaksja raha eest ja avaksid Eesti poliitika tegelikule konkurentsile? Eesti poliitika vajab tervendavat verevahetust.
Kas saame ikka ja jälle uskuda seniseid võimuerakondi, et nad nüüd tõesti teevad ära hädavajalikud riigireformid, eriti haldusreformi, mille vajadust kõik justkui möönavad, kuid mida ometi on seni paradoksaalselt just Reformi?erakonna vastuseisu tõttu lõputult edasi lükatud? Või usaldame tähtsaimad riigiülesanded neile, keda ei paina minevikus antud poliitilised lubadused ega üha korruptiivsemaks muutuvad sidemed, mis paratamatult kaasnevad iga pikaaegse võimulolekuga, eriti nii pisikeses riigis nagu Eesti, kus kõik tunnevad kõiki ja on omavahel seotud?
Niisiis ära vali mind, ära vali nägu hiidplakatilt või nime möödaminnes pihku pistetud pastakal. Vali meid ja neid, kelle ideid ja väärtusi sa sisuliselt toetad. Vali sisu.
