Esimeses peatükis kirjeldab autor avaruste avastamist, rahvaste liikumist vanast maailmast uude. Luubi all on mandrite liikumine ja seda mõjutanud protsessid nagu tulemägede pursked, maavärinad, maalihked jm. Vaatleb üksikasjaliselt Ameerika mandri rahvaid, nende tõu- ja keeleerinevusi, nomadismi, Euraasia rohtlate stepikoridori ja soomeugrilaste rändeid.
Teises peatükis suunab autor pilgu Vahemere vööndile, käsitledes kahe semiidi rahva – juutide ja maltalaste – lugu. Viimatimainitud väikest saareriiki on autoril õnnestunud paaril korral külastada ja selle omapäraga tutvuda.
Peatükis „Rohtlais ja metsis” käsitatakse meie hõimurahvaste ungarlaste ja soomlaste muistseid rännuteid. Metsasoomlase mõiste on lugejale ehk tuttav, kuid meie hõimude hulgas leidub ka rohtlate elanikke. Autoril oli muide nõukogude ajal head väljavaated lühemaajaliseks majandusgeograafiliseks uurimistööks Loránd Eötvösi Ülikoolis Budapestis, kuid sellest tõmbas jämeda kriipsu läbi varasem otsustav keeldumine hakata kompartei liikmeks. Soomega oli tal hiljem rohkem õnne.
1960. aastate algusel oli autoril võimalus sooritada uurimisretki Permikomisse ja Ida-Fennoskandiasse ning Aasiasse, kus tutvus kasahhide, kirgiiside, usbekkide, türkmeenide ja aserite asualade, elukeskkonna, kommete ja roogadega. Üks peatükk on pühendatud Euroopa riikide ja rahvaste, riigipiiride ja haldusjaotuste uurimisele, kaasa arvatud Eesti, mis oli nõukogude ajal pooleldi tabuteema, sest kehtestatud riigipiire peeti pühaks. Just sel teemal kaitses autor 1971. aastal edukalt geograafiakandidaadi väitekirja.
Tugevasti on autori tegevust mõjutanud kaks rahvusvaheliselt tuntud Aasia-uurijat: ungarlane Ármin Vámbéry ja rootslane Sven Hedin. Kaasmaalastest pälvivad ta austuse ja lugupidamise iseseisvusaegne koolikirjanik Jakob Kents ja esimene eesti soost geograafiaprofessor August Tammekann. Eripeatükki väärib keeletark ja luuletaja Pent Nurmekund, kellega autoril on olnud isiklikke kokkupuuteid.
Erilise hellusega meenutab autor kaht lahkunud kolleegi ja kohtumisi nendega. Need on prantslasest Põhjamaade uurija Michel Cabouret, autori eakaaslane; ja Määrimaal sündinud sakslane Adolf Karger, kelle idapoolse Euroopa vahetu tundmaõppimine algas Vorkuta vangilaagris, kuhu ta väidetava spionaaži eest 25 aastaks sunnitööle mõisteti. Pärast kolmeaastast vangipõlve õnnestus tal vabaneda ja pühenduda Kagu- ja Ida-Euroopa geograafia uurimisele.
Viimane peatükk on pühendatud kahele 1932. aasta septembris sündinud eesti mehele, kes 1944. aasta sügisel poisikestena põgenesid läände. Üks oli kirjanik Einar Sanden, teine geograafia professor Matti Kaups. Mõlemad on nüüdseks siit ilmast lahkunud, mõlemaga on autoril olnud huvitav ja õpetlik suhelda.
Teos on varustatud rohkete illustratiivsete jooniste, kaartide ja tabelitega. Lõpus on ära toodud ilmumisandmed, kirjandus, märkused ja nimeloend. Väljaandmist on toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeerium.
Ott Kursi kutsealalisi kirjutisi on südantkosutav lugeda. Maineka teadlase kirjaridadest õhkub inimlikkust. Inimgeograafina tunneb ta sügavat huvi teiste rahvaste, nende keele ja kultuuri vastu, ent ta süda ei lakka tuksumast ennekõike Eestile. Enne kodumaa taasiseseisvumist oli tal võimalus jääda teaduslikule tööle Soome, kuid ta tundis, et ta koht on Eestis. Head sidemed vennasrahvaga säilisid ja 1997. aastal pärjati teda Helsingi Ülikooli audoktori tiitliga.
Eerik Purje
