Jah, vahel küll keelati mõni lugu ära või pandi mõnele neist avalikus kohas nõukogudevastase loosungi väljaütlemise eest esinemiskeeld. Seda populaarsemad nad olid – ühte tõeliselt head laulu ei saanud kuidagi täielikult ära keelata, need kõlasid makilintidelt kinnistel pidudel edasi. Meenub näiteks Joel Steinfeldi lastelaul „Mägra maja”, mis poleks kindlasti niisugust populaarsust kogunud, kui seda poleks ära keelatud.
Aega ja tausta arvestades on uskumatu, et juba aastal 1959 suutis Arne Oit ellu kutsuda lääneliku lauluvõistluse, mis inspireeris eesti heliloojaid aastakümneid (viimane võistluskontsert oli 1986. a). Eesti heliloojate laule esitasid tollased staarid nagu Georg Ots, Voldemar Kuslap, Jaak Joala jt. Neid saatis Eesti Raadio estraadiorkester Eri Klasi juhatusel. Pärast Oidi surma Arne Oidi nimeliseks lauluvõistluseks tituleeritud lauluvõistluselt said tuule tiibadesse Oidi kõrval ka Ojakääru, Kikerpuu, Naissoo, Ehala, Valkoneni, Rannapi jt laulud. Paljud neist kõlavad siiani. Tollase superstaari Jaak Joala hiljutise surma puhul kõlasid raadio- ja teleeetris ka Arne Oidi igihaljad meloodiad nagu „Suveöö”, „Unustuse jõel”, „Ja elab rõõm”, jt. Aeg ajalt kostub raadioeetrist ka Arne Oidi 1959. a võitnud laul „Meie Mall” Anu Antoni esituses. Kokku on Arne Oit kirjutanud üle paarisaja laulu. Viimaseks lauluks jäi haruldaselt kauni meloodiaga „Vaibumatu viis” aastast 1976, mille ta pühendas äsja lahkunud Georg Otsale. See laul jäi ka Oidile endale luigelauluks.
Laululoomingu kõrval kirjutas Oit ka kammerloomingut, koorilaule. Lisaks muusikaartikleid mitmetele väljaannetele. Estonia teatri laval lõi laineid 1962. a esietendunud muusikal „Muhulaste imelikud juhtumised”, kust üksikud laulunumbrid elavad siiani.
Siinkohal võiks meenutada sedagi, et Arne Oit õppis heliloomingut Heino Elleri juures nagu teisedki levimuusika tollased tipptegijad Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Leo Tauts, Boris Kõrver jt. Seega kuuluvad nad samasse koolkonda, kust on võrsunud suured sümfoonikud Eduard Tubin, Arvo Pärt, Jaan Rääts ja Lepo Sumera. Heino Eller ei kirjutanud ise kunagi nii öelda kerget muusikat, samas ei teinud ta oma õpilastele selleks ka mingeid takistusi. Auväärse Elleri õpilaseks olemine aitas noortel heliloojatel ületada nii mõnegi bürokraatiatakistuse ja ilmselt aitas see ka Arne Oidil juba 1959. a oma lauluvõistlust käima lükata.
Sirje Vihma-Normet
