Kanadas on võimalik tegelda kõikvõimalike talispordialadega ning miks mitte proovida ära ka koerakelgusõit, millest on tänapäeval saanud samuti sport. Kanadas hakati korraldama koerakelkudel võiduajamisi juba 19. sajandi teisel poolel ning need meelitavad siiamaani kokku arvukalt vaatajaid. Oma võistlus on olemas isegi lastele (“Kids ‘N Mutt”). Koerakelguturismi arendamist soodustatakse Kanadas nii omavalitsuse kui ka riiklikul tasandil, kuna see on osa siinsest pärimuskultuurist. Seetõttu on see viimasel ajal oma kunagisest ajaloolisest piirkonnast tunduvalt lõuna poole nihkunud. Praegu võib kelgukoeraturismiga tegelevaid ettevõtjaid leida juba tunnise autosõidu kaugusel Torontost (allakirjutanu käis küll kaugemal, Põhja-Ontarios Nipissingi piirkonnas). On valida erinevate pakettide vahel 1 tunnist kuni terve päevani, mõnel pool pakutakse ka öösõite. Enne sahisevasse lumme minekut aga tuleb läbida väike koolitus. Väga oluline on luua side koerte ja kelgu juhi vahel, seetõttu aitavad kõik osalised kaasa koerte rakmeisse ja kelgu ette panekul. Seejärel õpetatakse selgeks kelgu ja koerte juhtimise nipid. Ühe kelgu ette läheb paarikaupa tavaliselt kuus koera. Juhtkoerad tuleb väga hoolikalt valida, nad peavad kelgujuhi käskudele kuuletuma ja rajal toimuvat hoolsalt silmas pidama. Kelgukoera töö on väga pingeline ning kõrvuti töötavad koerad peavad ka omavahel iseloomult sobima, ei tohi sõidu ajal purelema minna ega rajalt kõrvale joosta.
Kelgule mahub kaks täiskasvanut – üks võib end mõnusalt istuma seada (tekid-padjad ega pleedid pole kelgul kahjuks lubatud, sest võivad maha libisedes kelgu liikumist takistada, seetõttu tuleks soojalt riietuda), teine seisab jalastel kelgu taga, aidates kurvides oma keharaskusega kelku juhtida ning ülesmäge sõites seda tagant lükata, et koertel oleks kergem vedada. Kui kelgujuht (musher) kurvis valele poole kallutab, võib kelk kergesti ümber minna. Pehmesse lumme on mõnus kukkuda, kuid juhita jäänud kelk võib kiiresti silmist kaduda, sest hoogu sattunud koeri on raske peatuma sundida. Seetõttu on kaval mitte hetkekski kelgust lahti lasta.
Mäletan lapsepõlvest vanaisa hobuvankrit – hobuse ergutamiseks tuli öelda „Nõõ!” ja ohjeldamiseks „Ptruu!”. Kelgukoerad reageerivad käskudele „Hike!” ja „Mush!” (tuleb öelda entusiastliku häälega) ja peatumiseks „Woah!” (öelda aeglaselt ja kindlalt, samal ajal jalaga lumepidurit vajutades). Sõidu ajal on koerad imevaiksed, kogu nende energia kulub kelgu sikutamisele, peatuse korral aga hüplevad nad üles-alla ja kilkavad-uluvad valjuhäälselt, üritades edasi tormata, nii et lumepidur tuleb tugevasti põhja vajutada. Pikema peatuse ajal võetakse kasutusele „parkimispidur”, milleks on kas lumeankrud või ümber lähima puutüve seotav köis. Tiheda kahekordse karvastikuga koertele on „mootori” ülekuumenemise vastu lumejahutus (lumes püherdamine). Kelgukoerad sageli ka magavad talvel lumes. Kanadas kasutatakse kelgukoertena mitmeid erinevaid koeratõugusid, paljud omanikud ristavad neid veel omavahel. Kanada malamute on suurem kui husky, aga ta pole nii kiire. Kõige paksema karvastikuga ja kõige käbedamad on Siberi husky'd. Need koerad on ka huvitava silmavärviga, mis võib varieeruda helesinisest tumepruunini. Sageli on neil üks silm ühte, teine hoopis teist värvi. Isased koerad on emastest suuremad ja tugevamad, aga emased on tavaliselt kuulekamad ja tähelepanelikumad.
Sõidu ajal peaks kujunema kelgujuhi ja koerte vahel kena koostöö. Kelgukoerad on kollektiivsed olendid, kellele meeldib teiste koerte ja inimeste seltskond. Kelgul sõitja omalt poolt tunneb sügavat tänu ja lugupidamist nende tugevate ja tarkade loomade vastu, keda silitades ja patsutades proovib nii mõnigi uus sõber sul keelega ka üle põse limpsata. Kaunil talvepäeval pole midagi toredamat kui kihutada lumises metsas vahvate neljajalgsete „mootorite” abil. Traditsioonilise vana koerarakendi tunduvalt kehvem alternatiiv on haisvaid heitgaase levitav ja lärmakalt mürisev mootorkelk.
Lea Kreinin
