No mida minusugune oskab arvata? Tegin natuke peast rehkendust ja jõutsin otsusele, et saja aasta pärast ei ole mulle enam ühtegi keelt vaja. Ambaid on juba praega vähe järele jäänd, saja aasta pärast mingu keel takkapihta. Ei tea, kas peab ühessakümmetki vasta.
Ei poisile see jutt istund. Nohises natuke ja siis käratas, et ei maksa ikke lõõpida ja rumalat nalja teha, kui tema tõsise jutuga tuleb. No ma siis tegin kah osavõtliku näo pähe ja küsisin omakorda, kas keski neis seitungites selle küsimise pääle miskit kosta kah on proovind. Tuli välja, et üks mõisaärra oligi võtt suu täis ja kuulutand nigu irumant kunagi, et saja aasta pärast käib kõik elu inglise keeli ja matsikeel on muusejummis.
Ma siis püitsin poissi lohutada, et las parunivõsu ajab pealegi oma joru, egas enam ole orjaaeg, kus maarahvas peab kuulama, mida mõisas kuulutatasse. Aga Ärman jäi ikke murelikuks ja arvas, et Eestimaal aetasse juba praega asju rohkem inglise kui eesti keeles. Et äkki lähebki sedasi, et mõisaärrale tuleb kamp kadakasaksu lisaks ja ongi eesti keelel lips läbi.
No see on ull küll, arvasin mina kah. Aga eks siis pea eestlasi veel rohkem maalt välja rändama kui siiamaani. Meie siin küll sekeldame ikke eesti keeles ja kinnitame mõisaärrale, et sedamoodu kavatseme saja aasta pärast kah teha.
Poisil läks nägu rõemsaks, tegi minekut ja lausus, et just avastas uue eesti vanasõna: üks tark jõuab rohkem vastata kui ühessa lolli küsida.
Kargu Karla
