Samas on ülestõusmispühadel palju erinevaid tähendusi ja traditsioone, mis on seotud nii meie rahvakultuuriga kui ka laenudega teistest religioonidest ja ka iidsetest paganlikest kultustest.
Ülestõusmispühad, ehk lihavõtted, munapühad, kiigepühad, kevadpühad – heal lapsel ikka mitu nime, nagu vanarahvas ütleb.
Paljudes maades on selle päeva nimetustes ja kombestikus säilinud paganlikke jooni ja tavasid. Näiteks ingliskeelne Easter arvatakse tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik ehk algus. Sama sisu on germaanlaste Osternil, mis on tähtis kevadpüha.
Tegelikult algab ülestõusmispühade tsükkel juba palju varem paastuajaga, kuid olulisemaks on palmipuudepühaga algav vaikne nädal, mis kulmineerub ülestõusmispühadega. Ja kuna tegu on ka kevade algust tähistava pühaga, siis kuuluvad ka selle juurde omad traditsioonid ja kombed.
Kui seda mõtisklust kirjutasin, sadas Helsingis lund, kuid eile, palmipuudepühal liikusid siin ringi väiksed toredad lapsukesed, kes tõid kaunistatud pajuoksi ja soovisid kodudesse ja perele head õnne, õnnistust ja rikkalikku põllusaaki sellel aastal. See traditsioon on pärit ortodoksi-traditsioonist ehk urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusukirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Selline perest peresse käimine ja heade soovide viimise traditsioon on eestlastele ehk tuttav seotult kadri- ja mardipäevaga. Üldse kuulusid ja kuuluvad tuppatoodud pajutibud lahutamatult ülestõusmispühade juurde.
Siiski on kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopas ja ka Eestis munade värvimine, kinkimine ja söömine. Munade ja nende värvimise traditsioon kannab endas tohutult erinevaid legende ja usun, et iga lugeja teab neist nii mitmeidki.
Alati küsitakse, kumb oli enne, kas muna või kana, seekord väidan, et muna. Kristlikus maailmas ülestõusmispühadega tähistatakse elu võidukäiku surma üle, Jeesus Kristus võitis surma ja sellega Jumal kinkis meile igavese elu. Kristluses on ammustest aegadest olnud munadega seotud tavasid – muna kinkimisega tunnistati Jeesuse ülestõusmist. Muna on üheks taoliseks iidseks sümboliks, mis on paljudes loomismüütides elu alguse märgiks, ka Kristuse ülestõusmine surnuist sümboliseerib uue ajastu või elu algust.
Näiteks juba Eesti põhjanaabrite soomlaste rahvuseeposes Kalevala kirjeldatakse, et kõiksus on tekkinud seitsmest munast, millest kuus olid kuldsed ja üks rauast. Nende ülemisest koorepoolest sündis taevas, munakollasest päike, munavalgest kuu ning ülejäänud koore osadest tähed ja pilved. Rauast munast tekkis aga äikesepilv.
Üks teine legend räägib aga, et aegade alguses sünnitas Suur Jumalanna ilmamuna. Ta soojendas seda oma rindade vahel ja lasi sel valmida aastatuhandeid. Kui munakoorde tekkisid esimesed praod, võttis Jumalanna selle õrnalt oma kätte ja asetas Suurde Pimedusse. Seal purunes koor ning sündiski meie maailm koos pinnase, vee, loomade ja taimedega. Ja munakollasest sündis päike. Ning selleks, et inimesed seda suurt sündmust mäletaksid, sünnivad maailma vanimate loomaliikide järglased ka täna veel munadest.
Iidse loomismüüdi kohaselt on maailm tekkinud munast, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa ehk kivid ja ka elavad olendid. Maailmalind tegi pesapaiga kuldsesse põõsasse ja munes munad, hautud munad aga pildus laiali ja neist tekkis nähtav maailm ja selle objektid.
Tunti veel ka müütilist taevakana, kes muneb kuldmune, mis veerevad päikesena üle taevavõlvi.
Eesti mütoloogias aga räägitakse ühest salapäraselt karjateelt leitud munast, millest koorus välja ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart, läti keeles Saule.
Samuti on munade värvimisel pikk traditsioon, mis on vähemalt eestlaste seas säilinud ja mida antakse edasi oma lastele ja lastelastele. Mune värviti ajaloos mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil hakati kasutama värvimisel ka siid- või krepp-paberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna – nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Kõik need moodused on endiselt kasutuses ja uusi ja innovatiivseid varjundeid on vaid juurde tulnud.
20. sajandil hakati kasutama vesivärve või munalakke, millega saadi lihtsalt mitmevärvilisi pühademune. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega vesivärve ega munalakke saada polnud, siis asendati neid muude värvainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega. Üha laiemalt levis aga mitmete erinevate tehnikate kasutamine. 20. sajandi teisel poolel ja ka täna kasutatakse värvitud munade kaunistamiseks vesipilte ja kleepsukesi, väljalõigatud ja pealekleebitud pilte, muna külge liimitud värvitud sulgi. Eelmise sajandi alguses ja samuti selle lõpukümnenditel kirjutati munadele ka kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistati südameid ja lihtsamaid pildikesi. 20. sajandi teise poolde kuuluvad ka munad, millest on osava näputööga tehtud tibud, koomilised inimkujud või lihtsalt -näod, loomakesed või mida tahes, milleks jätkus fantaasiat.
Munade värvile omistas kristlik traditsioon rangelt sümboolse tähenduse. Näiteks punased munad sümboliseerisid Jeesuse verd, munade veeretamine kivi veeretamist Kristuse haualt; munade aeda peitmine sümboliseeris oma poega aiast otsivat Maarjat. 19. sajandil kandus munadele üle üldine värvisümboolika, mis võimaldas värvi, nime ja jooniste abil väljendada munasaajale oma meeldimust ja tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.
Euroopa maades ja Venemaal valmistatakse tänaseni hinnalisi munakarpe, mis sisaldasid kaunilt värvitud puust, šokolaadist või väärismetallist mune. Paljudel Euroopa rahvastel on olnud tavaks mustriliste dekoratiivmunade valmistamine. Me ei pea ju kaugelt otsima, igaüks teab meist Fabergé munasid, mille Venemaa tsaar Aleksander III tellis oma abikaasale Maria Fjodorovnale.
Tänases maailmas pole munade värvimine kadunud ning endiselt on muna alguse ja uue elu sümbol. Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Ka jänesekujulised lihavõttekoogid on sama päritoluga.
Seega meie tänased tavad ja kombed ei erine kuigi palju aastate ja aastasadade tagustest traditsioonidest. Ülestõusmispühad seega on tervikuna ilusasti kokkupõimunud traditsioonideahel, mis puudutab igat ühte, kas on siis tegu kristlase või mittekristlasega. Püha kogub kokku pered ja sõbrad, töökaaslased ja lähikondsed. Kristus on võitnud surma ja avanud meile tee igavesse ellu, uude ellu kõiksuses.
Olgu Issand teiega ka sellel ülestõusmisajal, õnnistagu ta teie munade värvimist ja sümboliseerigu kogu pühade traditsiooniskaala meie usku, lootust ja amastust.
Tuuli Raamat
