Jah, meie isad ei ole päevad läbi kummargil kangaspuude kohal, kudumas kangast, lastele jätkata. Aga nad teevad tavaliselt tööd ja on seetõttu sagedamini meist – lastest, eemal kui emad. Meie kultuuris on kangakudumine olnud naiste töö ja mida on teinud emad ja vanaemad ikka lastehoidmise töö kõrvalt. Jaan Kross mõtles kummargil kangaspuude kohal olekut filosoofilisemalt.
Ehk tasub kõikidel lastel suureks saades mõelda, kuidas on meie kultuuris nii, et ema tegemisi me nagu tööks ei loegi. Samas õpetavad emad isade tegemisi ikka tööks nimetama. Isa käib tööl ja ema on kodus. Lastena ei oska me aru anda, et „kodus olemine ja lastele kodu loomine” on tõsine töö.
Lugesin eelmise aasta lõpus Mai Maddissoni ja ta kaaslaste koostatud mälestusteraamatut, mis pühendatud mälestustele lapsepõlvest, kui nad olid oma vanematega sõja jalus ja vahetult suure sõja järel Saksamaal. Mai Maddisson kaaslastega pühendasid raamatu nendele vanematele, eriti emadele, kes suutsid väga rasketes (sõja)oludes luua laste jaoks selle vajaliku keskkonna, mida lapsed said koduks nimetada.
Koha teeb lapse jaoks koduks turvatunne, mitte asjade hulk või mugavuse tase. On tore, et emad oskavad oma energiaga täita vahel armetugi ruumi, kus lapsed mängivad ning uinuvad rahulikult, et ärgata uuel hommikul veidi suuremana ning targemana.
Emale pani mind mõtlema ka jõulude ajal Baierimaal kuuldud vahva lugu, mille jutustas eestlasest Regensburgi kirikuõpetaja Gustav Rosensteini naine Hannelore. Rosensteinid elasid mõned aastad Aafrikas, kus pereisa oli kirikuõpetajaks. Pereema tellis seal kohalikult puunikerdajalt Jeesuslapse sündi vaatama tulnud kolme targa stseeni, mida Saksamaal Krippe'ks kutsutakse. Kui Hannelore Rosenstein sai aafriklasest kujurilt eebenipuust kujud kätte, oli ta rõõmus, aga ka veidi segaduses, sest need kujud olid ebatraditsioonilised. Loomulikult olid nii Jeesuslaps kui ta ema ning Hommikumaa targad aafriklased. Suurim erinevus oli aga see, et kunstnik keeldus vastsündinud last sõime panemast nagu Vanas Testamendis kirjas, vaid kujutas vastsündinut ema süles olevana. Eurooplased kujutavad tavaliselt, et mees on naisest pikem ja suurem, kuid aafriklase kujude hulgas oli Maarja kõige suurem ja kunstnik oli pannud ta suure kivi otsa istuma, et ta selgelt oleks inimgrupi keskne kuju. Kujur oli Hannelore Rosensteinile seletanud, et ta oli nii soovinud, sest ei saa minna vastuollu reaalsusega. Tema kultuuris ei hoia ükski ema vastsündinut endast eemal ja ema on paljudes kultuurides nii keskne, et teda saabki vaid kõigist suuremana kujutada.
Tulles meie kunstiajaloo juurde, meenub „esimene eesti soost” akadeemiliselt haritud kunstnik Johann Köler (1826-1899), kes on jätnud meile imetlemiseks mh pisiportreed oma vanematest. Aastatel 1857-1861 valmis J. Köleril „Ema portree”, mis on omamoodi koondportreeks meie kandi emadele läbi sajandite. Ma ei oska Köleri ema kuju ehk kõige paremini seletada, aga seda vaadates on tunne, et kunstnik on tabanud midagi igavikulist ja meie kultuurile omast. Ehk on Köler tabanud selle tonaalsuse, milles me ema rolli oskame hinnata. Meist ei saa kunagi musta mandri mehi, kus päike paistab palju eredamalt ja ka inimsuhted on palju erksamad. Meie elame armastust emade vastu välja palju pastelsemalt ehk ka hallimalt, aga selline see meie kultuuris eneseavamine kord on.
Kui olen KUMUs vaadanud J. Köleri kuulsat maali emast, siis meenub ajakirjandusprofessor Juhan Peegel (1919-2007). Temaga on eriline lugu, sest ta on kirja pannud väga ilusa loo „Ema keelest” ja mitte emakeelest. See on kummardus tema oma emale, aga samas kõigile emadele, kellelt me oma keele saame. Keele ja kultuuri omandamine on lapse jaoks loomulik, mille omandamist ta ei tajugi. Alles täiskasvanuks saades ja sellele eraldi mõeldes, suudame seda arengut enda jaoks selgemaks mõelda. Juhan Peegel on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Peegel oskas keeleteadlasena hästi avada, kuidas laps õpib emalt keelenüansse, mis tema ajus võivad jääda isegi pikemaks ajaks nagu oma aega ootama, isegi kui näiteks kool oma kirjakeele õpetamise sunniga murdekeelest teatud hetkel tugevamalt mõjub. Aga nagu Peegel tõdes, ei kadunud emalt kuuldud keel tema meeltest mitte kunagi, vaid hakkas end meelde tuletama siis, kui ema polnud enam tema lähedal. Mingil määral saan seda seisu kinnitada, sest minulgi on olemas see keel, mida seon kokku oma ema, tema õdede ja vennaga ning loomulikult vanaemaga. Seda ei saa kuidagi murdeks nimetada, ka Juhan Peegel räägib ema keelest, mitte murdest. See ema ja vanaema keel kõlab meis eriliselt, isegi siis, kui me ehk selle väljarääkimisega pole elus küllalt vaeva näinud. See on tõestuseks, et keel elab meis sügaval, see on meie hinge osa, sest sel on eriline kõla, mida kuuleme vaid siis, kui muud segavad mõjud suudame välja lülitada.
Alatiseks on meelde jäänud üks suvepäev lapsepõlvest. Oli kindlasti jaanipäeva eelne aeg, kui ema koos õdedega ja mõnede naabrinaistega olid kogunenud Võrumaal mu tädi juurde ja seal võeti koos üles laul. See laul sündis eeslaulja poolt sõnasse panduna laulmise hetkel. Mulle on meelde jäänud selle laulu vägevus ja samas kergus. Inimesed, kes laulsid, olid järsku vabad ja avatud laulule keeles, mis tuli nende sisemusest. Seetõttu arvan, et minus on selle laulu kaja tänaseni alles, kuigi korrata ma seda ei oska. See kõlab mu sisemuses, mida ma ka oma elus ei teeks.
Suhetes emaga on meie kultuuris probleem, mida saab ka Piibli tõlgendamisele taandada. Elus peab mees edasi minema ja leidma naise, kellega loob pere ja viib elu edasi. Seetõttu peab mees oskama lahti lasta emast ja minema koos naisega ning oma perega. See on valuline protsess, mida on meie kirjandusklassik Anton HansenTammsaare (1878-1940) oma suurromaanis Tõde ja õigus esile toonud. Tammsaare romaanis on Indreku puhul kokku võetud haiget tegemise (kivisse, mis mõttetult kunagi visatud) motiiv, on suurem probleem, mis emadega paljudes peredes ikka juhtub. Mida teha, kui meie kultuuris pole oskust nendest asjadest avalikult ja asjalikult rääkida, kuigi sellele emade-poegade suhtele mõeldakse ja püütakse igas peres mingit positiivset lahendust leida.
Meie rahvapärandis on olemas varesepoja ja vana varese lugu, kus vana vares viis üle jõe just selle poja, kes lubas oma laste eest hoolitseda samamoodi, nagu ta arvab, et teeb tema ema. Aga see ongi ju ka meie kultuuri edasikestmise võti.
prof. Peeter Järvelaid
