Mustpeade Majja jõudes ja kontserdikavu sirvides nägin, et teise kontserdi viimaseks teoseks oli Pjotr Tšaikovski teos „Souvenir de Florence”. Ei oska arvata, miks dirigent Risto Joost Sumera teoste kõrvale just Tšaikovski oli valinud. Võib-olla seetõttu, et Tšaikovski on Eestis suvitanud ja siit inspiratsiooni saanud. Ja seda just oma Kuuenda sümfoonia jaoks – üheks teemaks on seal rahvalaul „Kallis Mari, kaugel elad”. Meenus seegi, et mõlemad heliloojad – nii Tšaikovski kui Sumera – surid varsti pärast oma Kuuenda sümfoonia esiettekannet. Mõlemate heliloojate „Kuuendad” on mõjuvõimsad teosed ja neid oleks kunagi huvitav ühel kontserdil kuulata.
Lepo Sumera elektrooniline poeem „Südameasjad” on küllap unikaalne terves muusikaloos. Teose esitasid Tammo Sumera (live-elektroonika ja video) ning Mihkel Peäske flöödil, Villu Veski saksofonil, Leho Karin tšellol ja Madis Metsamart löökpillidel. Väga mõjuv teos suurepärases esituses (pillimeestele oli antud võimalus ka improviseerida). Visuaalne pilt koos heliga oli niivõrd mõjuv, et oli tunne, et oledki helilooja sees, tema südame läheduses. Dramaatilist tunnet võimendas teadmine, et see, mis seal rütmipillina tuksub, on helilooja süda ja et see süda on nüüdseks jäädavalt seiskunud. Sumera ise on oma teose kohta kirjutanud, et mitte ühtki heli ega videokaadrit pole juhuslikult „taevast” võetud, vaid kogu algmaterjal on tuletatud inimkehast. Kehahelidest on tuletatud elektrooniliselt kõlavad meloodiad ja harmooniad: südameklapi rütmid, mis annavad löökpillihelidele sarnaseid kõlasid; videotaust, mis on pärit ehhokardiograafi videokassetilt ja hiljem arvutis töödeldud.
Teisel kontserdil kõlasid Risto Joosti dirigeerimisel Lepo Sumera teosed „Musica Profana” ja Eesti esiettekandes Kontsert flöödile ja kammerorkestrile „To the Harmony”. Soleeris võrratu Austraalia flötist Jonathan Henderson, kes on aastast 2012 rahvusooper „Estonia” orkestri flöödirühma kontsertmeister. Flööt oli Sumera lemmikpill ja ta on sellele rohkesti head muusikat kirjutanud. Esitajateks tuntud eesti flöödimängijad Mihkel Peäske, Neeme Punder ja Janika Lentsius.
Väga hästi on Sumera muusika olemust tabanud Evi Arujärv:„ /../ Sumera helikeeles on algusest peale mõistatuslikku ambivalentsust. Selles justkui hägustuvad mängu ning draama piirjooned; või vahelduvad nende mängureeglid./…/ Sumera „firmamärk” on lakkamatu paradigmamuutus – loogika katkemised, uue materjali pealesõidud või väljaujumised, rahutu simultaansus/…/.”
Lepo Sumera sümfooniad on kõik Paavo Järvi käe all plaadistatud. Sümfoonik Sumera surmaga lõppes suur ajajärk eesti muusikaloos, sest Sumera oli Heino Elleri viimane õpilane. Elleri mälestuseks on Sumera kirjutanud sümfoonilise poeemi „In memoriam”. Kurb, et nüüd tuleb ka Sumerast endast juba „in memoriam” lugusid kirjutada.
Sirje Vihma-Normet
