Suur on, Eesti, su RAM

Kirikus toimunud kontserdil osalesid lisaks koorile Aare Tammesalu tšellol, Norman Reintamm orelil, Margus Vaht ja Indrek Umberg trummidel, lisaks mitmed koori vokaalsolistid. Esimene osa koosnes vaimulikust muusikast, kus 16. sajandi helilooja Giovanni Gabrieli kõrval tutvustati ka kaasaegseid: itaalia helilooja Giovanni Bonato ja eesti-ukraina helilooja Galina Grigorjeva. Kahe viimatimainitu helikeel sobis otse üllatavalt hästi kokku hiliskeskaja vanameistri omaga. See oli üksainus kirgas helidetulv, puhas ja nauditav kõigis nüanssides ja igal dünaamilisel tasandil. Helimerre „uputamise” efekti suurendas koori paigutus kahe viimase laulu puhul – lauljad hajutati peaaegu täisringis ümber publiku, koorijuhi dirigeerides kiriku keskelt.

Teise osa moodustas täielikult Veljo Tormise nõudlik koorilooming, valdavalt rahvaviiside seaded. Tormis poleks Tormis, kui ta lepiks traditsioonilise laulmisviisiga. Esitusel olid rakendatud kõik võimalikud efektid: hüüded, huiked, sosinad, skandeerimised, defineerimatud häälitsused, kõik ettekande naudingut rikastavad. Kulminatsiooniks kujunes Kristjan Jaak Petersoni sõnadele loodud „Laulja” oreli ja trummide kaasabil. See vallandas saalis vaimustustormi, mille maestro Mikk Üleoja jahutas maha ainsa lisapalaga, milleks oli Tuudur Vettiku kristalselt särav ja läbipaistev „Kuu”.

Teine kontsert, kus kandvat rolli mängis orkester oma dirigendi Norman Reintammega, oli peaaegu täielikult pühendatud eesti muusika tutvustamisele. Vokaalsolistidena tegid kaasa bariton Avo Kittask, tenor Stephen Bell ja metsosopran Christina Campsall. Esimeses osas oli RAM'i koosseis täiendatud Toronto Eesti Meeskoori liikmetega. Orkestripaladega olid esindatud Heino Eller, Jaan Rääts ja Veljo Tormis. Orkestri saatel esitas koor Villem Kapi, Evald Aava ja Gustav Ernesaksa loomingut, a capella laulu esindasid Villem Kapp ja Heino Eller. Arvo Pärdi „Da pacem Domini” puhul liitus kooriga keelpillikvartett. Ainsaiks rahvusvahelise klassika esindajaiks olid Brahmsi „Rapsoodia aldile” ja Mozarti „Ave verum corpus”. Viimatimainitu puhul kerkib keelele mitu küsimust: miks ta üldse kavasse võeti, miks esitati traditsioonivastaselt a capella ja viimaks – miks oli see paigutatud kahe mürtsuvalt bravuurika ooperipala vahele: Aava „Sõdalaste koor” (Vikerlased) ja Ernesaksa „Kõrtsistseen” (Tormine rand). Ettekanne ise võlus oma kirka klassikalise puhtusega, kuid jättis ikkagi omamoodi suursaavutuse mulje – ühe ja sama liigutusega oli publikule pehme pai tehtud ja kõrvakiil antud.

See kontsert pakkus siinsele publikule palju uudset ja harvakuuldut. Ernesaksa toredas rannamehelikus kõrtsistseenis uljutsesid Avo Kittask ja Stephen Bell. Viimase puhul soovinuks siiski kuulda jõuliselt robustsemat helikeelt. Värskendavalt mõjusid Tormise ja Räätsa orkestripalad. Viimase helitöid ei kuule siin just sageli ja ka Tormist oleme harjunud seostama peaasjalikult vokaalmuusikaga. Vanameister Eller oma põhjamaises karguses on alati omane, ka harjumatult vokaalsena (Merel). Suursuguselt mõjuv oli ka Brahmsi helind, milles kooril oluline osa kanda. Kõige selle kõrval viis aga eesti publiku ülimasse vaimustusse Kapi „Eesti muld ja eesti süda”. Koidula luuleteksti oskuslik käsitlus helilooja poolt ei jäta eestlase südant külmaks ega silma kuivaks. Oleks patt mitte mainida Pärdi „vokaalide keeles” kirjutatud meistritööd, mis Kanadas kõlas esmakordselt.

RAM'i teeneks võib ka lugeda, et nende osalemise tõttu õppisid paljud kaasmaalased tundma Cathedral Bluffs Symphony Orchestra't ja hindama nende dirigendi Norman Reintamme võimeid, mis õigustamatult varjus püsinud.

Mikk Üleoja dirigendina on kindlakäeline ja veenev, evib peent tunnetust nii muusikalistes kui ka keelelistes nüanssides. Koori ümar ja ühtlane helivärv on hingematvalt lummav. See on üks meie rahvuskultuurilistest vääriskividest, mis meid teiste rahvaste hulgas meeldivalt ja mõjuvalt märgatavaks teevad. Lõpetagem algmotiiviga: RAM on meie vägi ja ramm.

Eerik Purje