Analüütik Robert Kitt rõhutas ühes „Postimehe” artiklis möödunud sügisel, et „eesti rahvuse säilimine eeldab vaesuse vähendamist”. Nõus! Ta rõhutab eriti samaaegset töö- ja töökäte puudust. Ta toob ka esile ühe üllatava probleemi – Eestis on palju rohkem töövõimetuspensionäre kui mujal Euroopa Liidus, seda „puuduliku tööturupoliitika tulemusena”, eriti regionaalselt.
Järeldused ülaltoodust on ilmsed. Kindlasti tuleb haldusreform läbi viia maapiirkondade võimekamaks toimimiseks. Edasi on vaja rõhku panna sotsiaalala küsimustele just nende suhtes, kes on vähem kvalifitseeritud, et neile tööturul siiski võimalusi pakkuda, sel viisil rahva tööpotentsiaali tõsta… ja tööjõupuudust vähendada. Meie majanduse ja kultuuri jätkusuutlikkus rahvana sõltub meie võimest pakkuda normaalset elukeskkonda ka väiksema ettevalmistusega inimestele. Kõigist ei saa kirurge, keegi peab haiglates ka lihtsamaid — kuigi patsiendi seisukohalt vägagi tähenduslikke — töid tegema, väidab Kitt. Muidugi. Selle saavutamiseks on meil vaja ettevõtlust ja majandust hajutada, just väiketööstuse edutamisega maakohtades, koos täieliku regionaalse haldusreformiga.
Üks oluline ettepanek, mis aitab ka ülaltoodud muresid veidi kergendada on äsja üles tõstetud akadeemik Anto Raukase „Eesti Päevalehe” 15. aprilli artiklis. Geoloogina jutustab ta Tallinnas toimunud teaduskonverentsi arutlustest „meil puuduva maapõue strateegia” üle. Ta lisab, et „rohke kuulajaskonna seas puudusid vaid poliitikud, kellel aga sellelaadseid teadmisi oleks eriti vaja”.
Enne aga veidi tagasi ajalukku. Paljud meist mäletavad fosforiidisõda 80-ndate aastate teisel poolel. Eesti rahvas võitis selle ja nii jäi Nõukogude Liidu poolt läbi viimata areng, mis oleks toonud sisse tuhandeid kaevureid Venemaalt ja küllap oleks rakendatud hoolimatult, ümbritsevat loodust ja põhjavett rikkudes. N. Liidu ajal oli Eesti geoloogide oluline ülesanne varjata, mida head Eesti maapõuest võis leida. Nüüd oleme teises ajastus ja oleks aeg mõelda meie majanduse edutamisele ka meie rikaste loodusvarade vastutustundliku kasutamise abil.
Meile tuntuim maavara on muidugi põlevkivi, mille kasutamises oleme maailma esirinnas. Seda positsiooni oleme vaikselt kaotamas põlevkivi intensiivse uurimise ja arendamise tõttu mujal, küll nii Hiinas kui ka Türgis või USAs. Ajakiri „Oil Shale” ilmub Eestis ja on ainus sellele ainele pühendatud ajakiri. Toimetuse liikmena näen artiklite päritolusid ja Eesti omad on taandumas, osalt ka selle pärast, et viimaste aastate uurimistöö toetus sel tähtsal alal on Eestis, vähemalt ülikoolides, olnud nullilähedane. Õlihindade suur langus on ka oma mõju avaldanud, küll mitte Eesti jõujaamadele.
Dr. Raukas kirjutab: „Kui palju me võiksime maavarade kaevandamisest teenida? Võtame üksnes fosforiidi. Viimase 25 aasta jooksul on fosforiidikontsentraadi hind maailmaturul kolmekordistunud ja oli 2013. a 120-150 USD tonni kohta. Sellest tulenevalt oleks Eesti fosforiidi maailmaturu hind mõõdetav miljardites USD-s ja ületaks mitmekümnekordselt vabariigi aastaeelarve, mille ümber toimus elav kraaklemine. Eesti fosforiidi ressursist jätkuks kontsentraadi 2 mln tonni suuruse aastatoodangu juures ligikaudu tuhandeks aastaks. Kaevandamine võimaldaks luua ka umbes 10 000 korralikku töökohta…. Turgu fosforiidile on aga enam kui küll, sest näljahäda maailmas pidevalt suureneb.”
Ta rõhutab ka, et nii nagu põlevkivi kaevandamine väheneb, kavandatult, kerkib üles Kirde-Eesti elanike probleem, sest põlevkivitööstusega on otseselt või kaudselt seotud ligi 20,000, suuresti muurahvuselist inimest… ja halvemal juhul võib eeldada Ida-Ukraina stsenaariumi Eesti varianti. Ma selle üle väga ei muretseks, aga meil on olemas vilunud kaevureid ja suure osa uutest töökohtadest peaks olema võimalik pühendada praeguse moodsa aja jaoks vähem kvalifitseeritud töölistele, kellest üleval pool oli juttu.
Majanduse arengule on fosforiidi kavandamisest palju kasu. Kui mõtteliselt piirduda Raukase 2000 tonniga aastas, võib olla üpris kindel, et söödame Eesti majandusse ligikaudu 300 miljonit eurot aastas. See nõuab aga kindlasti veel olulist eeltööd ja kohalikke uurimisi. Raukas kinnitab, et geoloogia on Eesti Vabariigis alarahastatud ja vähese tähtsusega. Sellele on kindlasti vaja toetust. Artikli lõpus leiame soovituse, et „võib-olla aitab kaasa konverentsil tehtud ettepanek viia maapõuega seonduv probleemistik keskkonnaministeeriumi haldusalast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse”. Tõesti, ehk aitab.
Lisaks geoloogiliste uurimuste toetamisele, vajab Eesti teadus tublisti suuremat toetust just riigilt, kuna tööstus on veel üpris väike ja nõrk suuremate projektide finantseerimiseks ja läbi viimiseks. Loogiline koht selliste toetuste jaoks on Eesti head ülikoolid ja nende juures tegutsevad teaduspargid, vähemalt Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juures.
Pragune finantseerimine on rajatud projektidele, ja tihti tulevad hindajad välisriikidest. Neil on küll ehk head teoreetilised teadmised akadeemiliseks uurimistööks, kuid puudub arusaamine just Eesti vajadustest. Nii näib, et mitmedki olulised praktilise väärtusega projektid ei leia rahastamist. Kuuldavasti muutub süsteem mingil määral selle aasta jooksul ja lisaks projektide toetamisele saavad instituudid edaspidi ka mingi baas-finantseeringu, mis vähemalt minimaalsed põhikulud katab.
Sõnadel ‘Invention' ja ‘Innovation' on oluline vahe, mida tuleb tihti rõhutada. Leiutamine on hea, aga ilma rakenduseta, leiduri või tema lähedaste toetajate poolt, rikastab see heal juhul vaid inimkonna teadmisi. Hea leiu rakendamine ülikoolis on üpris raske. Selleks need teaduspargid, mis tegutsevad tihti just koostöös ettevõtlusega.
Eesti kompuutrite-ala, ütleme IT (‘Information Technology') on väga hästi arenenud ja küllalt kuulus, et ligi tõmmata ka hulgaliselt välismaist huvi ja investeeringuid. Seda ei saa aga öelda paljude teiste, ‘lihtsamate' tegevusalade kohta. Ka need vajavad jätkuvat toetust, ideest läbiviimise või rakendamiseni.
Eestis on vähemalt kaks asutust loodud selle lünga täitmiseks: EAS – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Arengufond. Neist ja majanduse/rahva tuleviku pildist räägime kokkuvõtlikult järgmises artiklis.
(järgneb)
Olev Träss
