Kohakese nimi on Smithville ja ta sai oma alguse juba 18. sajandi lõpus nagu ka mitmed teised asulad Torontos ja ümbritsevas piirkonnas. Smithville’i fookuspunkt praegusel ajal on ilusti restaureeritud rongijaam, millest räägin natuke hiljem.
1787. aastal alustas Inglismaad ja kuningriiki toetav perekond Griffin teekonda New Yorgist üle piiri Kanadasse, nimelt lõuna poole Grimsbyt Twenty Mile Creeki äärde. Richard Griffin ja tema seitse poega ostsid maatükid üksteise kõrval oja ääres, kuhu ka mõned teised perekonnad Ameerikast tulid järele ja varsti oligi väike küla olemas. Alguses oli asula nimi Griffintown Richardi ainsa tütre järgi, aga hiljem nimetati see ümber Smithville’iks, kuna proua Griffini neiupõlvenimi oli Smith. Tihti on nimetatud küla päris algatajaks poega Edward Griffinit, kuna ta lõikas esimese puu maha, et saaks hakata maad klaarima, kinnitas just selle piirkonna elamiskõlblikuks, ehitas esimese maja ja elas terve elu samas paigas. Üks teine Richardi poegadest, Smith, asutas algelise vilja jahvatamise tööstuse, mis alguses käis loomade jõul, aga hiljem juba osutus tõeliseks veskiks, mis kasutas kohaliku jõe veevoolu.
1849. aastaks oli Smithville’is juba 150 elanikku ja küla oli küllalt suur lõpuks, et saada postkontor, kuhu toodi kirju ja muud kaks korda nädalas. Peale selle olid ka olemas neli poodi, saeveski, algeline tekstiilitööstus, töötas kaks seppaja kingseppa. Elu käis käbedalt ja asula oli viljakas.
Aga 1884. aastal otsustas Ontario valitsus anda loa TH&B, ehk siis Toronto, Hamilton and Buffalo Railway Company’le ehitada uus raudtee Torontost Buffalosse. Sellel ajal oli raudtee suur eelis ükskõik mis asula jaoks, kuna see tähendas, et küla või linna mitte ainult ei läbinud rohkem inimesi, kaubavedu läks tihedamaks, vaid ka selletõttu, et kohalikud elanikud said uudistada rohkem ümbritsevat piirkonda. Alguses pidi raudtee mööduma põhja poolt Smithville’i, aga õnneks otsustati lõpuks ikka läbida küla. Nii siis saigi rongijaam ehitatud ja esimene rong peataski 1895. aastal jaamas. Kahjuks lõi äike originaalsesse jaama sisse ja tekitas tulekahju, nii et jaamahoone, mis praegu veel seisab, ehitati 1903. aastal. Jaam on ehitatud tüüpilises stiilis ajastu jaoks ja on muinasjutulikult armas torni tõttu, tuletades meelde väikest lossi. 1981. aastal läbis piirkonda viimane reisirong, ehitis jäeti maha ja nii see hakkas lagunema tasapisi, kuni 1990. aastal ostis West Lincolni piirkonna volikogu Canadian Pacific Railway käest jaama koos maaga ära ja kümne aasta jooksul oli see restaureeritud tänu kohalikele toetustele originaalseisundisse.
Praegus tegutseb ehituses West Lincoln Historical Society ja hoiab seda korras, jaama kõrval on isegi rööpad alles. Lisaks jaamahoonele on läheduses ka mitu ajaloolist maja, mida saab ringi kõndides avastada ja ka ilus väike kesklinnaosake.
Kui olete läheduses asuvatest taludest või taluturgudelt marjad-puuviljad kätte saanud, tehke väike retk ja avastage küla ja ajalugu!
