Praegusel aastaajal näeb asulat läbiva jõe ,,kalaredelil“ lõhede ja forellide teekonda ülesvoolu, kuna on kudemisaeg, mõningaid kalu võib näha hüppamas isegi kuni pooleteise meetri kõrgusele kärestikust üles! Võib ka ringi kõndida ja avastada 19. sajandist pärinevat linnakeskust, kus on mitmed restoranid, minna rattamatkale looduskaitsealal või ka kõndida mööda järveäärset rada, mille lähedal elavad mitmed erilised linnu- ja loomaliigid, mida harva näeb. Aga vaatame, kuhu rännak läbi küla ajaloo meid viib ning kuidas ja miks sinna originaalselt tuldi.
Huroni ja Iroquois’ hõimud olid juba ammu leidnud ja elanud piirkonnas, kuhu Port Hope tulevikus rajati, kuna seal tulid kokku jõgi, mille nimeks nad panid Ganaraske tähendusega ,,kudemispaik“ ja Ontario järv, nii et kalu ja loomi oli seal küllalt, millest elada ja jõgi pakkus head liikumisvõimalust põhja poole. 1680. aastatel jõudsid esimesed Euroopast avastajad, spetsiifiliselt Prantsuse karusnahakauplejad kohale ja hakati läbirääkimisi pidama pärismaalastega. Sada aastat hiljem oli uus Ameerika Ühendriik tekkinud ja kardeti, et nad tahavad põhjapoole liikuda, et riiki suuremaks teha ja nii rajati uus leping, lubades Ontario järve põhjakalda asulaid alustada, pärismaalaste maa võeti sellega äkitselt nende käest ära. 1792. aastal küsisid ärimehed Johnathan Walton ja Elias Smith kuberner Simcoe käest, Ülem-Kanada pealikult luba, et rajada 5 Hope’i valla piirkonda ja saada maad, kuhu saaks asustusi tekitada.
Juba aasta pärast oli sinna kolinud 40 perekonda ja nii oligi küla algatuse saanud, nimeks sai Smith’s Creek ühe endise nahakaupleja mälestuseks. Peale 1812. aasta sõda otsustati, et piirkonnas peab rohkem olema Inglise päritolu elanikke ja et asulal pidi olema esinduslikum nimi. 1817. aastal nimetati koht ümber Port Hope’iks valla nime ja ka Quebec’i kindralkuberneri Henry Hope’i järgi. Esimesed veskid olid juba selleks ajaks alustatud, aga järgmise mõne aasta jooksul tekkisid postkontor ja muidugi oli seal ka sadam, mis soodustas küla puu- ja viski eksporti.
1881. ja 1951. aastate vahel kasvas inimarv asulas vähe küllaltki lähedal asuva Toronto populaarsuse tõttu ja sellepärast jäid mitmed vanemad majad ja ehitised püsti, mida saab seal näha ka tänapäeval. Port Hope’i peatänavat on nimetatud kõige paremini säilinuks ajalooliseks tänavapildiks Ontarios ning külal on üle 270 ajaloolise tähtsusega ehituse, nii et juba sellegi tõttu on sinna väärt minna. Veel väike huvitav fakt horror filmide huvilistele, It ja It Chapter Two on filmitud Port Hope’is, mi oli selleks puhuks ümber tehtud fiktiivseks Maine’i veeäärseks külaks. Armas ajalooline asula ootab teid ajalugu avastama!
