Nüüd tuletas selle vana loo meelde meie rahvusvaheliselt kõige kõrgema tunnustuseni jõudnud film „Mandariinid”, mis räägib meie rahvuskaaslaste lähimineviku saatusest. Me pole kindlasti objektiivsed, aga minagi olin seda filmi vaadates veendunud, et selle suurepärase humaansusele üleskutsuva filmi esitamine parima välismaise filmi kategoorias Kuldgloobuse ja lõpuks Oscari nominendiks, oli kindlasti õigustatud.
Mängufilmi tegevus leiab aset 1992. a Abhaasias. Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Külla on elama jäänud vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber Margus (Elmo Nüganen). Ka Margus kavatseb Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui tema istanduse mandariinisaak on korjatud. Paratamatult jõuab sõda ka nende külani ning toimub grusiinide ja abhaaside verine lahing. Ivo ja Margus leiavad lahingupaigalt ühe ellujäänu – tšetšeen Ahmedi, kelle Ivo enda juurde koju paranema viib. Öösel hukkunuid mattes avastab Margus, et üks raskelt haavatud grusiin on samuti elus. Ka tema viiakse Ivo juurde ja nii satuvad ühe katuse alla kaks vastasleeri võitlejat. Seega said filmis Mandariinid korraga avatud nii sõjaliste konfliktide anatoomia kui pagulaste teema, aga ka selles hullumeelses maailmas hakkamasaamise stsenaarium.
Minu arust võiksid meie poliitikud, kellele on antud selle temaatikaga tegelemiseks volitus, leida veidi aega ja vaadata see film üle.
On tore, et 30. juuni 2015 õhtul näidati filmi Euroopa Parlamendis Brüsselis. Filmiseansi korraldajate sõnul sooviti näidata Euroopa poliitikutele ja ametnikele seda filmi, sest sel on väga selge ja tugev sõjavastane sõnum. Praeguses rahvusvahelises olukorras vajatakse tõesti enam selliseid hästi tehtud filme, mis räägivad väga inimlikust vaatenurgast sõjast ja konfliktidest. (Euroopa Parlamendis näidatakse saadikutele “Mandariine.”- Delfi, 28.06.2015) Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen näitlejatena näitasid maailmale ja meile endale kahte väga meie hingelaadiga eestlaslikku tüüpi, kelle suhtumine maailma ja ümbritsevatesse inimestesse on minu enda hingelaadile väga tuttav. Filmi Mandariinid esilinastusest aastal 2013 on olukord maailmas aga läinud hullemaks. Seetõttu on lähedale tulnud aeg, kus väga kaugel asuva Aafrika põgenike probleemid on jõudmas meie koju.
Meie poliitikud pole suutnud olla eriti veenvad, jätmaks rahvale muljet, et nad oskaksid olukorra lahenduse osas ise seisukohta võtta. Pigem tekib kahtlus, et mõnigi poliitik laseb end kanda teiste poolt suunatud voolus. Teised poliitikud on aga läinud juba närvi ja elavad end välja, süüdistades oma rahvast ebalojaalsuses ning pagulaste vaenulikkuses.
Loomulikult solvab selline käitumine paljusid, sest pole kindel, kas pagulaste teemal sõna võtjad ise kavatseks kuidagigi võtta osa selle kohustuse kandmisest. Kuulates järjekordset juttu meie rahva solidaarsuse nõrkusest, mida parajasti juhtus rääkima üks juudi soost mees, meenus mulle vana lugu lapsepõlvest, mille ma sellele mehele edasi jutustasin.
Olen lapsepõlves elanud Karjalas (soomlaste jaoks Soome alal), kuhu suure sõja järel olid asustatud hoopis uued inimesed ja selle piiri pidamiseks loodud kogu piiri ulatuses tihe sõjaväeosade võrk. See oli looduse poolest imeilus tuhande järve kant, kus olid alles soomlaste ehitatud kunagi väga ilusad majad, nende kõrval uue võimu ehitatud „uued” majad, mis uuenagi ei suutnud kuidagi soomlaste looduga võistelda. See esteetiline konflikt oli ka minu lapsesilmale lausa karjuv.
Kui täna räägime palju kultuurist, ka elamise kultuurist, siis lapsepõlves nägin oma silmaga, kui erinev saab olla erinevate rahvaste elamiskultuur. Meie pere oli selles keskkonnas samuti süsteemiväline, sest meile oli soomlaste loodu väga tuttav ja armas, kui paljudele seal elavatele oli see võõras keskkond, mida küll oma eluks kasutati, aga mille hoidmiseks, veel vähem parandamiseks, ei vaevutud pingutama.
Sellises olukorras juhtusid kunagistes soomlaste majades vahel tulekahjud, sest uued omanikud olid eiranud tuleohutuse reegleid. Nii juhtus ka ühel külmal talveööl, kui meie uksele klopiti, kui kogu pere juba magas. Kloppimine oli nii tugev, et ärkasime meiegi vennaga. Ega juhtunust päriselt aru saanudki, märkasime vaid, et ukse taga oli isa teenistuskaaslane koos naise ja väikese tütrega. Nende maja oli nii kiirelt maha põlenud, et naine oli unest ärgates jõudnud viimasel hetkel haarata sülle vaid magava lapse, käänates lapse teki sisse. Naise ehmatus tulemöllus olnud nii suur, et lapse päästmisele mõeldes polnud ta leidnud aega otsida endale mõni riideese kaasa. Kuna mees oli olnud väeosas korrapidajaks, siis oli tema täisvormis, samas tema kõrval seisis öösärgis naine, laps teki sisse mähitud.
Kui keegi ütleb, et ma ei kujuta ette sõjapõgenikku, siis ma ei saa sellega nõus olla. Tegelikult tean, et mu vanemate kunagine käitumine on mullegi selleks mudeliks, mis tegi selle teema minu jaoks selgeks. Elus on juhuseid, kus tuleb teha otsuseid silmapilkselt. Nähes, et inimesed on hädas, tegid mu vanemad otsuse anda abi selles ulatuses, mida vajati ja meie suutsime pakkuda. Jagasime abivajajatega oma suhteliselt väikest elamist, ema andis isa kolleegi naisele esialgu oma riided ja õmbles lapsele kiiresti uued riided. Kuigi ma täpselt ei suuda meenutada, kaua tuttav pere meie juures elas, polnud see lühike aeg. Loomulikult võttis aega, kuni nad leidsid uue elamise ja suutsid midagigi elamiseks muretseda. Aga lapsena kogetuna on meeles, et mingil ajal oli meil vennaga tunne, nagu oleks meil olnud õde, kellega me kõike jagasime ning ühist lapseelu elasime.
See abivajajatele käe ulatamine oli huvitav õppetund mitmes mõttes, aidates paremini aru saada nii erinevatest rahvustest kui kultuuridest. See pere, kes mingi aja meie juures elas, oli segapere – eestlannast naine, kes oli abiellunud venekeelse juudi mehega. Meile vennaga oli huvitav vaadata, et meie tuttava pere laps oli oma välimuselt kui isa suust kukkunud, s.t. nägi välja ehtsa juuditarina, aga samas keeleliselt oli ta kuidagi langenud nagu kahe kultuuri vahele ja pigem liikunud teda ümbritseva kultuurikeskkonna mõttes enam isa keeleruumi.
