Ecuadori programmi jooksul elasin pealinnas Quitos ühes Ecuadori peres. Õppisin neli kuud ülikooliklassis hispaania keelt, Ecuadori poliitikat, kultuuri, ajalugu. Teisel semestril olin praktikal, kus töötasin õpetajana lastega, kes on väikesest peale pidanud tänavatel töötama, et perekonda aidata.
Ecuador pakub palju huvitavaid adrenaliinsporte ja tegevusi, nii et kui oli vaba aega, sõitsime ziplineiga läbi pilvemetsa, hüppasime sillast, kiikusime üle kaljude, ronisime vulkaani sisse ja tantsisime salsat.
Olid ka vabatahtlik Bloorview Kids Rehabilitation haiglas. Selline töö kindlasti paneb inimest proovile. Mida sa seal õppisid enda ja elu kohta?
Mulle väga meeldis Bloorview's töötada. Oli rõõmustav näha, kui hästi sealsed inimesed ja arstid hoolitsesid laste eest ja millises suures variatsioonis tegevusi nad pakkusid. Kiiresti sain aru, et ravipraktikad olid efektiivsed ja rutiinselt vajalikud nendele. Mina olin vabatahtlik laste taasloomise programmis, kus väikesed patsiendid said küpsetada, tegelda spordiga ja teha muusikat või muid tegevusi. Sealt õppisin kõige paremini, kuidas tavalisi mänge ja tegevusi adapteerida lastele, kellel on ajukahjustused või on raskusi liikumisega. Samas olen ma õppinud, kui tähtis on mängimine ja lõbustamine laste tervisele ja hea meeleolu loomisele — nagu meile kõigile. Olen oma õppimiskogemusi saanud kasutada Toronto ja Ecuadori koolides, töötades noortega, kellel mitmesuguseid raskusi. Tunnen, et laste ja minu vahekord ja läbisaamine on positiivne ja edukas, nii et tulevikus, arvan, et see armastus kestab ja Bloorview on mind paremini arendanud selleks tööks.
Lõpetasin rahvusvaheliste suhete arendamise kraadiga ja kuigi õpin edasi õpetajaprogrammis, loodan kasutada kogemusi mõlemast programmist. Loodan rohkem reisida kohtadesse, kus saaksin tarvitada ja kujundada oma huvisid, näiteks töötada lastega ja noortega, kellel on olnud raskusi koolitust saada ja kus on suuremad majanduslikud probleemid, mis kahjustavad peresid. Soov on arendada kogemusi mitmel tasemel ja mitmel maal ja siis… eks näeb.
Kas arvad, et su õppeteekond või karjäär õpetajana võiks viia sind tulevikus Eestisse?
Minul oleks väga hea meel, kui minu karjäär viib mind Eestisse! Seal oleks samamoodi võimalusi ravi vajavate lastega töötada ja õppida, kuidas protsessid ja programmid valmivad ja muutuvad. Kui mitte Eestis, siis ikka ühinen teiste väliseestlastega. See pakub mulle suurt huvi, et kohata väliseestlastega, kes on teistes riikides ning arutada ja uurida, kuidas oleme ühendust pidanud Eestiga ja eestlusega; kuidas hoiame eestlust südames, kuigi elame üle maailma ja oleme iga päev ümbritsetud erinevate kultuuride ja keeltega.
Küsis Maimu Mölder
