Nii näiteks toimus Vabamus hiljaaegu õpituba Valgevene poliitvangide toetuseks: traditsioonilises valgevene ristpiste tehnikas loodud inimõiguste eest seisvate valgevenelaste portreedest moodustatakse lõpuks üks suurem poliitilist sõnumit kandev kollaaž. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis kestab aasta lõpuni kogumisvõistlus „Muusika minu elus“, mis tõi meelde, et sarnase nimega kogumisaktsiooni „Muusika eestlase elus“ korraldas VEMU 2015. aaastal. Üks näitus, mis mulle aga eriti silma jäi, on Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“, mida saab vaadata KUMUs kuni aasta lõpuni.
Osana suuremast KUMU püsinäitusest „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700-1945“ pole Kapajeva koostanud mitte ainult fotonäituse, vaid jagab publikuga ka fotode uurimise protsessi. Rahvas on kutsutud tutvuma fotokollektsiooniga, mis osteti Ameerika vahendaja käest, kelle arvates need fotod on pärit Eestist. „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ küsib rahvalt abi: igaüks saab pakkuda informatsiooni piltidel kujutatu kohta, lisades omaenda lugude kaudu isiklikku tunnetust nii mainitud näitusele kui Eesti ajaloole üldse.
Seda uudist lugedes mõtlesin meie vabatahtliku Bibliograafia Klubile siin Torontos. Koroonapiirangute ajal hakkas klubi kohtuma Zoomis, et täpsustada ja täiendada juba kataloogitud VEMU fotode puudulikke kirjeldusi. Kuigi praeguseks on tavapärane töö arhiivis Tartu College’is taastunud, koguneb väike grupp inimesi endiselt ka Zoomis, et alustatud tööd jätkata. On olnud väga huvitav kuulata inimeste mälestusi ja jälgida meenutamise protsessi: kes tunneb keda, kuidas ja mille järgi fotodel olevaid inimesi ära tuntakse jne. Lugude jutustamine täidab nendel kohtumistel olulist rolli: jagatud lood toovad inimesi üksteisele lähemale ja annavad parema arusaamine meie kogukonna ajaloost.
Mõnikord leidub ka pilte, mille puudulikku infot me ei oska täiendada. Hiljuti leidsime näiteks foto kollektsioonist „Endiste Eesti Vabariigi koolide kokkutulekud“, mille kirjeldusest loeme, et tegemist on Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumi vilistlaste kohtumisega 1979. aastal Torontos, aga ainult paar nimesid on olemas. Ka Bibliograafia Klubi liikmed ei tundnud sealt kõiki ära.
Ehk saame Maria Kapajeva kombel nüüd Eesti Elu lugejaid endale appi kutsuda? Vahest oskab keegi teist anda infot selle kokkutuleku, nende inimeste kohta? (Palun saatke e-kiri aadressile: keila.m.kopvillem@gmail.com)
Nii me jätkame oma fotode uurimise tööd nädalast nädalasse. Kui omaenda teadmistest ei piisa, küsime abi teistelt eestlastelt nii lähedalt kui kaugelt (mõnikord koguni Rootsi Eestlaste Liidu arhiivirühmalt Stockholmis), kasvatades seeläbi kaastööliste ja sõprade võrgustikku. Aga tõsi on, et nii nagu Maria Kapajeva näitusel KUMUs, nii ka VEMU fotokogu arendamiseks tehtav uurimistöö on kunst ja arhiivitöö üks lõputu protsess.
