Oleme siin mandril kõik kogenud, kui raske on mõnikord vestelda restoranis või mõnel rahvarohkel üritusel, kus saame rääkida ainult inimesega, kes seisab või istub meie kõrval. Liiga palju melu, kisa ja kära! Kui sinna lisandub veel vali muusika, on asi hullemgi. Dr White on aga märganud, et eestlased räägivad vaikselt ka avalikes kohtades – nii kohvikutes, kauplustes kui tänaval.
Koju, USAsse saabudes üllatas estofiilist teadlast, kui palju lärmi oli sealsetes kaubanduskeskustes ja söögikohtades. Ta arvab, et ameeriklased võiksid eestlastelt üht-teist õppida. Dr White'i hinnangul näib Eestis kehtivat reegel: “Ära sega teisi!” Ometi on nüüd eriti nooremate eestlaste suhtlemis-stiilis muutusi märgata. Autor paneb selle lääne televisiooni ja sotsiaalmeedia mõjutuste arvele. Dr White'i artiklile on lisanud oma kommentaari Kanadas üles kasvanud eestlanna Viviann, kes meenutab oma lapsepõlvest, kuidas neil kästi avalikes kohtades viisakalt ja vaikselt käituda. Elanud aastatel 1990-2009 Eestis, arvab temagi, et eestlased on üsna reserveeritud, aga mitte perekonna ja sõprade ringis.
Ligi aasta Iirimaal elanud eestlanna Monika leiab, et tühised sõnad ja keep smiling‘u põhimõte on tihtipeale üksnes fassaad. Kui Monika pöördus oma tuttavate poole abipalvega, lõppesid naeratused ja head sõnad. Talle pöörati selg. Ent eestlased on tavaliselt ikka valmis hädalist aitama.
Jah, eks me ole ju kõik mingil määral harjumuste kütkeis, aga neid võib ja peabki mõnikord purustama. Muidu võib võõrastele võib meie suhtlemislaad praeguses globaalses maailmas tunduda veidrana, ebasõbralikuna ja külmana. Et inimesed kujundavad oma riigi ja rahva maine, oleks ehk eestlastelgi vahel kasulik oma kookonist väljuda ja harjumusi muuta. Kerge see muidugi pole.
Elle Puusaag
