Teiseks solistiks oli Tiina oma klassikalise instrumendiga (jah, kõik kortspillid pole nadinunnadilikud). Esitas kolm pala, kahe tango vahele oli surutud ehteestilik torupillilugu. Olgu veel tähendatud, et mõlemad tangod olid solisti sõprade looming, üks kandis koguni pealkirja „Tango for Tiina” ja tagasihoidlik autor viibis publiku hulgas.
Pärast neid kaht põgusat sooloetendust ilmus tantsijatar taas lavale ja siit algas tõeline lavastus. Just lavastus, mitte lihtsalt tants akordioni saatel. See oli ikka täielik ühis'zolla, mida kirjeldada on raske, eriti kuna kirjamees on kõike muud kui asjatundja tantsu alal. Ei oska arvata, kuidas asjatundjad seda võisid hinnata, kui neid saalis leidus. Võhiku võlusid mõlemad küll jäägitult ja nagu esinejad pärast etendust pihtisid, on nende koostöö kestnud pikemat aega. Uudne ja omapärane elamus, mille hõre audients väga soojalt vastu võttis.
Jah, see hõredus, see oli mõistetav, kuid ikkagi valus. Samal ajal toimus ju Eesti Maja saatuse otsustamine, kuhu siirdusid kindlasti paljud, kes oleksid muidu etendusel viibinud.
VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tänas kunstnikke lillekimbuga. Neid kahte tahaks tingimata veel koos näha-kuulda, nende etteaste väärib arvukamat publikut, palju arvukamat. Suurim tänu!
Eerik Purje
Lühemat versiooni etendusest (Julia Aplin ja Tiina Kiik) on võimalik näha novembrikuus seeria „Older & Reckless” raames — rohkem infot siit!